Kolmanda päeva hommik. Ärkan. Söön ühe müslibatooni. Pärastiseks otsin kotist välja ühe hemoglobiinibatooni. Pesen hambad. Riidesse. Kotid selga. Annan toa võtme ära.
Jään lobbysse telefoniga netti. Loen kirju, mida mulle on Facebookis saadetud. Otsustan emale kirja kirjutada. Teada anda, kus ma olen. Ja mingil määral ka põhjuseid selgitada. Nii, nagu oskan. Ma ei jää tema vastust ootama. Hetke mõtlen, et äkki peaks tagasi kodu poole liikuma. Siiski ei tee seda. Täna on reaalne võimalus Austriasse jõuda. Tšehhi pole nii suur kui Poola.
Astun tänavale. Õhk on niiske ja kuum. Mul ei hakka kohe palav. Päike ei ole veel täies jõus ning hetkel on taevas ka paar pilveräbalat. Jalutan sama tee äärde, mida mööda eelmine õhtu telkimiskohta otsisin. Seekord aga ei lähe linna äärest kaugemale. Tõstan üles sildi "Brno".
Seisan iga kord, kui hääletan, otse päikse käes. Muud võimalust ei ole. Mul ei ole päikseprille ega mütsi. Mis siis, et Lauri soovitas muretseda ning ka ise olen sellest vägagi teadlik, kui vajalikud need kaks eset sellise päikse käes on. Ma ei muretse. Ei ole hullu.
Vett kulub iga päev tohutult. Pärast tundi või kahte on muidugi ka kogu kaasas olev vesi juba soe. See ei heiduta. Peaasi, et janu ei teki. Kui kõik anumad on täis, on mul endaga kaasas 3,25 liitrit vett. Peatuste ajal hangin alati vett juurde ega lase kaasas oleva vee kogust kunagi langeda alla liitri. Vesi on kõige tähtsam.
Esimene auto, mis peatub, on suur valge rekka. Roolis on ülekeskealine poolakas. Räägin temaga segamini vene ja natuke saksa keelt. Ta päris Eesti kohta päris palju. Tema teadmised mu kodumaa kohta on pisut aegunud. Nõuka-aegsed. Praegusest olukorrast on tal vaid kujutluspilt. Mitte liiga mööda.
Ta ei sõida päris Brno-ni välja. Sõidab ühel kiirtee ristmikul maha, mingisuguse väikese linna juures. Sealt läheb edasi paremale. Pigem itta kui lõunasse. Koha nime ma ei vaevu välja uurima. Milleks? Lihtsalt seisan uuesti Brno poole teeotsa peale ja jään ootama. Ilm on võtnud samasuguse ilme nagu kõigil mu reisi päevadel. Ere ja väsimatu päike, peaaegu, et olematute pilvedega. Võib olla mõni pilvejupike kuskil oli, aga liiga palju pingutust oleks võtnud silmi kissitades, päikessesse vahtides, neid otsida.
Järgmisena võttis mind peale Michel. Tal polnud kiirteel sõitmiseks luba pikendatud, seega seiklesime pisut väiksemate teede peal. Jällegi, ei sõitnud ka tema päris Brnosse, aga hulga lähemale. Kuna autos polnud konditsioneeri ja me mõlemad nägime välja, nagu istuks riietega saunas, pakkus ta välja, et viib meid ujuma. Olin nõus. Ma olin küllaltki kaugele juba jõudnud. Mis siis, et kell oli vist juba kaks päeval. Ja mul ei olnud enam sama kiire, kui kahel eelmisel päeval. Olin kodumaast küllalt kaugel, et mitte tunda ühtki hingust kuklas.
Järv, mille äärde Michel sõitis oli umbes 70 kilomeetrit enne Brno linna. Mingisuguses vanas karjääris. Lähenesime järvele kõrgema kalda poolt. Ülalt avanes vaade, mille sarnast mina varem näinud polnud. Kõrged, püstloodis seinad ümber järve. Rohekas, kristallselge vesi. Ülalt oli näha igat ujujat täielikult, mitte nagu Eesti sogases vees, et hea, kui veega sama tooni peanuppu näed. Pidime pisut ringiga jalutama, et jõuda mööda küngast alla, järve kaldale. Ilm oli ideaalne ja seega oli rahvast palju. Bikiniides tšehhitarid püüdsid pilke. Vahetasin teksad ja matkasaapad sealsamas ujumispükste vastu. Michel ütles, et oleme siin umbes 40 minutit. Selge. Tema muide ujus aktiivselt kogu selle aja edasi tagasi pikkupidi üle järve. Päris hea.
Kaldal mingit uinamuinat ei olnud. Paar meetrit kiviklibu ja siis püstloodis alla. Vesi oli nii selge, et vertikaalselt vees hulpides nägid selgelt enda varbaid, aga vesi vist nii sügav, et põhja ei olnud aimatagi. Jalg kindlalt ühele kivile ja siis pea ees vette. Milline kergendus. Siiani kõige ilusam järv, mida näinud olen. Ujusin ka kaks korda üle järve ja tagasi, aga enamus aega lihtsalt hulpisin keset vett ja vahtisin ringi.
Tulin veest välja umbes 30 minuti pärast. Tahtsin enne, kui tšehh veest välja tuleb, ära kuivada. Päikse käes, sest rätikut ma vee äärde kaasa ei võtnud.
Pärast seda viis Michel mu veel 15 kilomeetrit Brnole lähemale. Sealt veel edasi sain ühe tšehhiga, vähemalt ma arvan, et ta seda oli, kes ei rääkinud absoluutselt ühtegi sõna. Natuke imelik oli, aga mis siis. Seal tanklas ostsin enda hotellist üle jäänud paari euro eest kaks Coca-Colat. Tundus, et oli isu nende järele, aga pärast kahte esimest lonksu juba kahetsesin ostu. Liiga magusad ja janu ei kustuta. Isegi päiksesoe vesi oli parem. Maksin nende eest 3 eurot, tagasi sain Tšehhi raha. Ja nii palju, et selle eest oleks veel kaks õlut ka osta. Selle ostu jätsin hetkel veel tegemata.
Sellest tanklast sain edasi isa ja tütrega. Otse Brnosse, Wieni suunduva maantee äärde. Tütar rääkis inglisekeelt. Kogu mu jutu peale, pärast seda, kui see oli ka isale tõlgitud, oskas isa öelda vaid ühte. "Vau!"
Brnos autost välja astudes oli mu tuju kuidagi eriti hea. Naeratasin. Tundsin end hästi. Muresid ei olnud. Viin oli veel kaugel, aga ega mul ju ei olnudki kindlat sihtmärki. Kui sel hetkel oleks olnud kitarr või suupill kaasas, oleksin lihtsalt tee äärde murule maha istunud ja midagi mänginud. Selline tunne, sellises kohas. See on niivõrd. Vabastav. Siin ei ole mitte ühtegi inimest, kes teaks kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks sind. Rahu. Ja kaugus. Isegi omaenda fatalistliku mõttelaadi embusest. Sel reisil, nagu võiks ju arvata, et mis hea oleks, ma ei mõelnud enda mõtteid selgeks. Asju sirgeks. Hea oligi hoopis see, et ma ei mõelnud üldse Eestile ega inimestele või probleemidele, mis siia jäid. Ma olin neist kõigist vaba. Ainus, millele mõtlema pidin, oli järgmine sihtpunkt. Vahel ka vesi. Toit. Ja ehk ka koht, kus magada. See kõik oli aga äärmiselt lihtne ja muretu.
Jalutasin Brnos päris pikalt. Otsisin järgmise, just enne linna lõppu asuva, tankla. Seal kulutasin ära nüüd enda viimased mündid. Tšehhi omad. Üks Gambrinuse õlu ja 0,25 liitrine Sprite. Istusin murule maha ja nautisin. Ma ei mäletagi, et mida ma mõtlesin. Lihtsalt vaatasin mööduvaid autosid ja kahte joodikut, kes tankla kõrval oleva päiksevarju all, laua taga oma Gambrinuseid lahendasid. Gambrinus oli nimelt kõige odavam õlu selles kohas.
Ah, mis seal ikka. Proovib ikka Viini saada. Silt "Wien", püsti, tee äärde ja ootama. Peatus hõbehall Mercedes, mille roolis oli saksakeelt kõnelev türklane, kes teel oli Viini, aga omab Tšehhi linnas Olomoucis kebabi restorani. Palju me ei rääkinud.
Ma olin ametis autoaknast välja vahtimisega. Poolas imestasin siia maani selle maa suuruse ja avaruse üle. Eestis ei ole maantee ääres kuni silmapiirini ulatuvaid väljasid. Ikka jääb mets või mõni inimehitis ette. Ja Austriasse jõudes võlusid mind linnatänavad, mis erinesid kõigest eelpool nähtust. Pilku ei saanud ma esimestelt tõelistelt mägedelt, mida oma silmaga nägin, mis siis, et üpriski kaugelt. Heledad tipud. Nice! Ja suu ammuli vahtisin ma ka suurt tuulegeneraatorite parki. Suud ma tegelikult ikkagi üritasin kinni hoida, et mitte liiga "turistina" tunduda.
Viinis peatus türklane ühel tänavanurgal, kohe äärelinnas. Austrias ja Viinis oli jube soe. Jõudsin sinna õhtul üheksa paiku, päike oli juba nõrk ja loojuma sättimas, aga palav oli ikka. Või siis minu jaoks pigem lihtsalt soe. Olin kuumaga juba pisut harjunud. Istusin pingile maha ja hakkasin plaani pidama. Wifit ma seal ei leidnud, kuigi oli ümberringi erinevaid kohvikuid ja külalistemaja. Ei mingit netti. Vahtisin pisut niisama ringi.
Ronisin kõnni- ja rattateelt üle maanteepiirde ja liikusin teeotsale, mis viis Grazi linna poole. Tõstsin korraks sildi, aga kaua ei viitsinud. Ei viitsinud enam täna edasi sõita. Olin siiski Viinis. Ja peas hakkas sündima mõte, et läheks järgmisel hommikul hoopis Eesti poole tagasi.
Hotelli jaoks mul raha ei olnud. Normaalse telkimiskoha otsimine oli utoopiline. Seega oli otsus kiire ja lihtne. Panin telgi püsti 10m kaugusele samast kiirteest, mis Grazi poole suundus. Otse müratõkke seina kõrvale, mille taga kõrgus kohe esimene korterelamu. Põõsa kõrvale, kus oli pisut varju ka autode vaateväljast. Sain telgi püsti, siis oli kell juba peaaegu üksteist õhtul. Toppisin asjad telki ja ronisin ise järgi. Telgis oli nagu saunas. Kui enne oli olemine olnud lihtsalt mõnus. Õhtune soojus. Ei mingit higistamist, siis nüüd olin mõne hetkega üleni märg. Kakkusin end aluspükste väele, rullisin magamismati maha, sättisin telgi ust teibiga pisut lahti, et õhk liiguks ja viskasin pikali. Läks aega enne kui suutsin aklimatiseeruda ja maha jahtuda. Und kohe ei tulnud. Mõtteid oli palju. Mööda kihutavad autod ei seganud.
Kolmandal päeval olin rännanud umbes 300 kilomeetrit. Olin Eestist umbes 1600 kilomeetri kaugusel.
Kolme päeva jooksul olin söönud kaks konservi ja kaks batooni.
Joonud ühe Coca-Cola, ühe Spraidi, ühe õlle ja väga, väga, väga, väga palju vett.
Varustuseks oli mul. Seljakott: 3 komplekti puhast pesu, termos, dressipluus, ketsid, teised teksad, ujumispüksid, telk, magamismatt. Õlakott: plaastrid, elastneside, söögiriistad, toit ja muud pudi padi nagu pisut nööri, macgyveri teipi jne. Taskutes oli veel: nuga, zippo, telefon.
Täpne koht, kus Viinis telgi püsti panin.
No comments:
Post a Comment