Jalutasin tanklast mööda kiirtee äärt edasi, kuni jõudsin pealesõiduni. Seal kirjutasin endale valmis sildi "Cieszyn". Ootama ei pidanud jällegi mitte kaua. Seekord peatus väikeses kaheukselises Citroenis üks ülekeskealine, valge habemega härra, kes oli teel Tychy linna, mis on kaardil Katowicega peaaegu, et see sama hall lärakas. Mis seal ikka, ma üldse kogu reisi ajal ei öelnud eriti küüte ära, ainult viimasel õhtul, kui mul oli siiski väga kindel soov, et kuhu ma jõuda tahan. Sellest muidugi hiljem.
Vanahärra rääkis vigast, aga arusaadavat inglise keelt. Õnneks ei pidanud ise ka venekeelt seekord pruukima. Ta näitas mulle Tychy linnas suurt Fiati tehast. Arvas, et ehk sealt liiguvad mõned rekkad otse minu sihtkohta, Itaaliasse. Ta üritas ka selle kohta uurida, aga kahjuks või siis pigem õnneks, ei olnud ta selles pealtnäha eriti osav. Täpselt selline käitumine oli tema poolt, et ei saanudki aru, et kas ta ei saa või ei taha aru saada, kuidas asjad maailmas käivad. Ei hakanud ka rohkem tema hingeellu süübima. Ma ei tahtnudki seda otseküüti Itaaliasse. Minule oli teekond tähtis. Tegelikult vist ei tahtnudki sinna välja jõuda.
Veel uuris ta minu käest, et mis usk Eestis on. Ma ei osanud midagi vastata. Ütlesin, et mina ei tea, mina olen ateist. Ise ta arvas, et ehk meil ikka evangeelne luterlus on. Ju siis. Poolas nimelt on Rooma Katoliku usk peamine ja see on äärmiselt tugev. Kirikud on suured, ilusad ja neid on igal pool. Lisaks on tee ääres näha tohutult mingisuguseid riste, tillukeste aedade sees. Ja ikoone. Inimesed käivad pühapäeva hommikuti kindlasti kirikus. Aga mis see minu asi on, millega keegi aega sisustab. Tuletan endale meelde, et mina olin see, kes teadmata kadunud on. Eksole.
Lõpuks viskas ta mind Tychyst väljuva kiirtee pealesõidu juurde. Seal kirjutasin Cieszyni linna kõrvale ka teise linna nime. "Bielsko".
Seekord sain küüti suhteliselt tutika, nahkistmetega VW roolijalt. Võib olla hilistes kolmekümnendates või varastes neljakümnendates, viisaka, triiksärgi ja hea väljanägemisega pereisalt. Kindlasti vähemalt keskastmejuht. Tema rääkis üle keskmist inglise keelt. Peale kõigi, minu jaoks juba korduse peal olevate, jututeemade, tuli meie vestlusesse ka arutlus selle üle, miks ei oska Poola noored inglise keelt. Temagi olevat õppinud alles täiskasvanuna.
Vahemärkus. Üleüldse kogu reisi ajal rääkis minuga peaaegu sama head inglise keelt kaks kolmekümnendates poolakat ja minuga sama head (sellist, millega sai tõrgeteta pikka ja sisukat vestlust pidada) vaid üks, samuti kolmekümnendates, poolakas.
Üks põhjusi, mille oskasin välja tuua ja millele ta küll varem mõelnud polnud, aga pidi nentima, et nõustus minuga, oli see, et Poolas, nii nagu ka Venemaal, on filmidele tõlge peale loetud. Eestis on subtiitrid.
See mees viis mind Bielsko linnast välja viiva, Cieszyni poole pikkuva, kiirtee äärde. Tanklasse.
Siin meenub, et miks ma temaga rääkisin Poola noorte inglisekeele oskusest. Nimelt, ühes tee peale jäänud tanklates oli leti taga teenindamas üks 20-22 aastane noor neiu. Mina tahtsin küsida lihtsalt vett. Kraanist. Hello, sorry, do you speak english? - Tühi pilk - Hmm, could I have some water, please? - Õlakehitus, paar sõna poola keeles - Voda? - Aaa...
Just.
Cieszynisse viis mind üks vanamammi. Ma tõesti ei oska tema vanust pakkuda, aga see oli pisut kõhe kogemus. Kollane, tibukollane, tilluke, kolisev auto. 140 km/h. Rekkade vahel sõeludes. Nina vastu rooli. Aga tädi oli tore. Ei osanud ei vene ega inglise ega saksa keelt. Sain aru, et ta küsis, kas mul kaart (mappe) on. Tšehhi oma just. Mul ei olnud. Üritasin seletada, et küll ma muretsen või, et mul pole vajagi. Tema ei jätnud jonni. Sõitis mind enda maja ette, kutsus sisse. Otsis atlase ja näitas ette marsuudi Itaaliani. Siis kinkis mulle ka Austria ja Tšehhi kaardid. Teed pakkus ka. Ma loobusin.
Siis viis ta mind läbi linna, jällegi õige teeotsa peale. Jätsime hüvasti.
Kuna kell oli vist juba kaheksa õhtul, ei hakanud ma enam autosid püüdma. Kõmpisin linnast välja, et telkimiskohta leida. Aga mida ei tulnud, oli teeäärsete majade lõpp. Nelja kilomeetri pikkusel lõigul küsisin korra vett ja kaks korda koha kohta, kus ma telkida saaks. Ei mingit tulu. Pöördusin tagasi linna. Seal oli hotell, päris linna ääres. Mõtlesin, et mingi väike junn on, ehk on odav. 20 euri oli mul taskus. See oli õhkõrn lootus.
Selles junnis oli toa hind 60 eurot. Mul jäi vist päriselt suu lahti. Mida helli? Ma saan aru, et ma räägin inglisekeelt, aga see ei tähenda, et ma rikas olen. Päriselt? Okei. Mind juhatati uuesti kesklinna.
Vahepeal vahtisin pikalt ka maanteesillalt alla kiirteele, mis linna kõrvalt mööda vuhises. Mis mõtted mul sealt alla vaadates peast läbi käisid, selle jätan ma enda teada.
Linna keskel oli kaks hotelli. Ühes maksis tuba 42 euri. Ikka liiga palju, aga lootust oli. Kolmas hotell oli odav. Tuba ilma teleka, duši ja internetikaablita maksis 14 eurot öö. Võtsin selle. Mobiil oli kaasas ja wifi oli olemas. Mis muideks, ei ole väljaspool Eestit üldse tavaline. Isegi mitte nagu siis üllatud, kui vähe seda leidub, kui juba valmis oled, et iga nurga peal pole.
Ja tekkis tõrge. Passport, please. Mul pole. Mis mõttes teil pole? Noo, ei ole.
Hetk paanikat ja siis lahendus. Teesklen, et küsin telefoniga wifi kaudu kodustelt enda ID-kaardi numbri. Ainult seda ongi vaja. Annan administraatorile suvalise numbrite jada. Talle sobib see. Saan toa ja koridoris asuva duširuumi võtme.
Pesen ja vahetan riided. seljas olnud riided pesen kraanikausis ja panen aknale kuivama. Duširuumi võtit tagasi viies avastan, et olen poolakatest tund aega ees. See teeb rõõmsaks, saan arvatust kauem magada. Tuba peab vaba olema alles kella kümnest.
Puhastele linadele heites näen veel väikest mõtet elada.
Teisel päeval olen rännanud umbes 10-11 tundi ja pisut alla 400 kilomeetri. Uinun kodust linnulennul 1000 kilomeetri kaugusel.
No comments:
Post a Comment