Ärkasin umbes kaheksa paiku mööda sõitvate autode müra ja lähedalt kostva mingisuguse mürtsumise peale. Nagu keegi oleks järjest paljusid autouksi kinni löönud. Tegelikult vist laaditi midagi auto peale. Ronisin telgist välja. Talu, mille maa peale ma öösel sattusin, oli paarisaja meetri kaugusel võsa taga. Maantee ja minu telgi vahel oli vaevalt 15 meetrit ja hõre võsa.
Otsisin kotist välja kahvli, sardiinikonservi, suure veepudeli, hambapasta ja -harja. Sõin. Pesin hambad, näo ja kaenla alused. Selga tõmbasin puhta särgi. Pesin ka varbad ja panin jalga puhtad sokid. Jällegi sõdurina õpitud. Jalad on liikudes, eriti saabastega liikudes, väga kerged üles ütlema, kui ei hoolitse.
Autod vuhisevad mööda. Kell on küll kaheksa läbi, aga ikka veel päris vara. Tööle lähevad. Õhtul avastan, et tegelikult ju oli kell alles seitse läbi. Poolakad ju meist terve tunni maas. Sätin telgi, mati ja ülejäänud kola uuesti kokku ja selga ning astun tee äärde. Mul ei ole ikka veel aimugi, et kus kurat ma olen. Isegi kui oleks Poola kaart kaasas, ei oleks sellest mingit abi. Tõstan lihtsalt pöidla ja loodan järgmisesse asulasse jõuda. Ei pea jällegi kaua ootama. Ehk 15 minutit. Peatub hall auto, mille roolis on pealtnäha korralik Poola pereisa. Pakuks, et kodus on menopausis naine, kaks hiliteismelist ja velotrenazöör. Velo sellepärast, et märgatavat õllekõhtu pole. Saan vene keelega seletatud, kuhu ma minna tahan. Ta viib mind lähedal asuvasse linna, mille nime ma ei mäleta. Peatab auto linnast väljuval tänaval. Silt näitab Rawa Maz.-i poole. Kingib enda Poola kaardi mulle. Räbaldunud, aga teadmiseks võib öelda, et see pidas ka tagasi Eestini vastu.
Päris linna ääres on veel üks lepatriinu logoga pood. Kohalik Säästumarket. Mul on taskus mõned Lauri antud kohalikud mündid. Otsustan järele uurida, kas nende eest ühe mineraalvee saab. Saab.
Peaaegu seal samas, poest üle tee, istun kraavipervele vett jooma ja pastakaga silti joonistama. Rawa Maz. See asub kiirtee ääres, mille kaudu ma saaksin edasi, Tšehhi poole. Kui silt valmis on, seisan püsti ja asun küüti püüdma. Jälle ei kulu väga palju aega. Ehk jälle 15 minutit.
Mustas Škodas on kaks meest. Üks räägib inglise keelt. Ütleb, et nad sõidavad poole tee peale Rawa Maz.-ini, aga siis sõidab teine mees, kes küll inglise keelest arugi ei saa, edasi. Just sinna, kuhu minul vaja jõuda on. Ta teab Eestit, on käinud. Tegeleb põllutehnika müügiga. Imestas nii minu reisimisviisi kui sihtkoha üle. Mina ei saa aru, mida siin imestada on.
Ootasin nende kontori ees viis minutit. Pakkusid mulle vett. Ütlesin, et mul on kõik olemas. Olen independent. Siis viis umbkeelne mind, teise juhi juhiste järgi kiirtee pealesõidu äärde. Seal uurisin kaarti ja teeviitasid. Selge. Järgmine sihtpunkt oli linn nimega Katowice. Joonistasin veel ka sildid "Italy" ja "Chezska", et neid seljakotile kinnitada. Asjatult. Enamus poolakaid ei saanud arugi, mis see "Italy" on. Neil on Italia. Ja otse Tšehhi mind veel nii kaugelt, keset Poolat, keegi ei viinud.
Siin ootasin küll pool tundi. Siis võttis mind peale üks 40ndates naine, valge maasturiga. Tilluke koer oli sõidu ajal süles. Ja avastasin, et Poolas on mõnel sõiduautol ka samasugune "lällar" (raadiosaatja) peal, nagu rekkadel. Selle kaudu võttis ta ühendust samal teelõigul olevate kaubaautodega ja sebis mulle ka edasise küüdi. Kuni Katowiceni. Poolakad hakkasid järjest abivalmivad tunduma. Veoautojuht ostis mulle isegi ühe Nestea. Enne, kui mind Katowice juures, kiirtee ääres, tanklasse jättis, sest pidi ise järgmisel maha sõidul kesklinna pöörama. Mina sinna ei tahtnud.
Tagantjärele mõeldes, oli väsitav igale juhile uuesti, erinevates võõrkeeltes seletada, et kes ma olen, kust tulen ja kuhu lähen. Samas, oli see ka alati uus ja põnev. Inimeste imestus oli tõeline ja märgatav. Estonski? Italia? Oo! A tõ student? A kak tõ nrjavitsja naša zemlja? Jne.
Kõik on krassivõi. Zemlja! Kura! Devotski! Vsjoo otsen harašo i krassivõi!
Kas ta kõik nüüd nii ilus oli, aga muud sõna annab võõrkeeles, mida teisel päeval veel ei oska ja viimasel päeval enam ei oska, raske leida. Eesti keeleski alles praegu mõtlen, et mis ta siis oli.
Huvitav. Uus. Põnev.
Igatahes teise päeva lõunaks olin ma rännanud umbes 4-5 tundi, 270 kilomeetrit ning jõudnud Katowice linna külje alla. Päeva eesmärk oli jõuda Poola-Tšehhi piirile. Linna nimega Cieszyn.
No comments:
Post a Comment