Teesklus (1)

Salatiroheline kruus kirjaga "Aitäh!", mille Adeele doonoriks käimise eest sai, oma üüratust käekotist minu köögilauale tõstis ning sinna unustaski, jääb kukkudes terveks. Tema maandumist pehmendab ema kootud kaltsuvaiba nurk. Ise jään veel lauanurgale toetudes pidama, aga seekordne köhahoog on hullem kui ükski varasem. Kollane Cameli pakk seisab juba mitmendat päeva poolikuna külmikul, ma ei suuda suitsetada, sest valus on. Valus on ka kusta, tahkemat sööki neelata ja liiga kaua seista või istuda, kõndimisest rääkimata. Minu kõnnakust võiks arvata, et olen vana põllutööline Ma ei suuda ennast püsti tagasi lükata ja vajun teetassi kõrvale põrandale. Sulgen silmad. Ninna tungiv tolmune õhk ei ajagi mind uuesti köhima. Ma ei mõista, mis mind siis tegelikult maha murdmas on, kas haigus, kurnatus või hoopis lihtne soov surra. Arvan, et mõtlen enda hädad suuremaks, kui nad tegelikult on ning duubeldan neid ikka veel end pidevalt täis juues. Amfetamiini mõju all leian mõnel õhtul veel energiat end lähimasse baari vedada. Teekond hukatusse on vaevaline ja mu ainus lootus on see, et ma olen selle lõpule lähemal kui kunagi varem.

Kapral Nurk seletab, kuidas ta käis noorsõdurite kaitseliini ja nende omavahelist raadiosuhtlust kontrollimas. Ta on raadiokahina ning läbi selle kõlavate erinevate sõdurite häälte tegemises üllatavalt osav. Rühmaülem teadis, et ta esimese jao laskesektoris oli enne, kui Nurk selle kohta päringu teha jõudis, sama oli ka teise jaoga. Kolmanda jao vastus ei saabunud enne päringut, aga samuti ei lasknud end oodata. Kapral küsis, et miks siis kolmas jagu koheselt ei reageerinud. Vastuseks kõlab tema enda imiteeritud raadiohäälena: " Keskpärase viivitusega." Kõigil on naljakas, õppeklass täitub madalhäälse naeruga. 

Avan uuesti silmad. Mulle vahib otsa rohelise kruusi ammuli suu. Mul ei ole enam nii valus kui enne ning mul ei ole aimugi kui kaua aega tagasi see enne oli. Tõusen käpukile, võtan ka tassi kätte, lükkan ennast tooli najal püsti ja alles siis märkan, et üle köögilauanurga istub Adeele. Kruusi lauale asetades küsin.

"Kaua sa siin oled olnud?"
"Umbes viis minutit. Miks sa enda köögi põrandal magad?"
"Kui see sinu arvates nii imelik või kahtlane on, miks sa siis mind äratada ei püüdnud?"
"See oled ju sina."

Pööran end seljaga tema poole ja sülitan kraanikaussi verd. Lasen klaasi vett, loputan suud ja sülitan uuesti, punasest on saanud roosa. Loputan veel, sülitan. Puhas. Võtan veel ühe lonksu, mille alla neelan. Pea kraanikausi kohale longu lastes küsin.

"Oli sul asja ka?"
"Kruusi järele tulin."
"Selge."

Pööran end uuesti tema poole. Ta näeb täna enda kohta üle keskmise hea välja, midagi, mida sirge näoga minu kohta öelda ei saaks, ma arvan. Ma vähemalt tunnen nii.

"Lihtsalt kruusi järele ja ei midagi muud?"

Teksadel ei ole rihma peal, need on isegi vajunud nii alla, et valgete bokserite värvel paistab. Avan nööbi ja tõmban luku pooleldi lahti. Teeseldud üllatusega ta küsib.

"Mida sa teed?"
"Küsimus on hoopis selles, et mida sina kohe tegema hakkad."

Ta teeskleb solvumist, tõuseb ja annab mulle kõrvakiilu. Vähemalt midagi on päriselt. Ma ei pööra pead tagasi vaid jään läbi köögiakna minu uinaku ajal saabunud videvikku vaatama. Tema lahkub teeseldes vaikimist. Põsk ei ole enam valus, kui keha näoga samas suunas keeran ja aknalauale toetun. Enam ei vaata ma hämarust vaid enda valge t-särgi ja avatud püksilukuga räsitud peegelpilti. Mu nägu on nukker. Filmides eelneb tavaliselt sellisele lõpukaadrile mõni mõtlemapanev lugu, aga kus minu oma on? Kas ma magasin selle maha?

Kapral Nurk minu unenäos. Mida veel? Meenub teenistus, muigan ja lausun.

"Heh, Nurga taha kusele..."