Teesklus (3)

Kunagi kahe nädala jooksul

***

"Ah?"
"Ma küsisin," Kati lösutab kohviku nurgadiivanil, "et kas sa oled masenduses?"

Neelatan tühja, sest õlu on otsas. Ma vaatan talle üle laua otse silma ja üritan üpris nukralt naeratada, sellest peab vastuseks piisama. Arvaku, mida ise tahab. Masenduses või mitte, jututuju mul ei ole, õnneks tahabki ta ise rohkem rääkida. Samal ajal kui ta vatrab sellest, kuidas ta enda vennaga, kes pole lihtne gei vaid flaming homosexual, kuskil vastaval glam peol käis, mõtlen ma hoopis enda mõtteid. Meenub, kuidas ema naaber maalt, kes on natuke ning tõesti vaid pisut napakas, eelmisel nädalavahetusel rääkis, kuidas talle kord kits auto ette oli hüpanud. Oli talv olnud ja ta oli poodi kiirustanud enne, kui too kinni pannakse. Ja siis, algul kui eikuskilt, aga tegelikult teeäärsest õunapuuaiast hüppas talle noor kits auto ette. Esituli ja poritiib sodid, süüdlane ise veel vaevu seal samas auto kõrval maas vähkremas. Naabrimees oli nii vihane olnud, et oli auto tagaistmel olnud lumelabidaga lollil loomal kõri läbi raiunud, siis laiba pagasiruumi toppinud ning koju koerale vedanud. Poodi tookord ei jõudnudki.

"Ah?"
"Ma ütlesin," Kati ei lösuta enam. Ilmselgelt oli ta rääkinud midagi nii meelierutavat, et ta ise oli kohe põlema läinud selle peale.
"Sa ju ei kuula mind üldse."
"Anna andeks. Ma olen ..."
"Masenduses?"

Neelatan teist korda tühja, viipan ettekandjale ning tellin endale uue õlle. Ma ei ole masenduses, ma olen mina ise. Ma olengi selline. Mind ei huvita kellegi venna geipeod või kellegi sõbranna kassipojad või midagi veel kaugemat ja triviaalsemat. Mul on endalgi mõtteid küllalt. Isegi mitte muresid, neid on niikuinii kõigil, aga ma olen iseendalegi küllalt huvitav. Mulle piisab tihtipeale enda sisekosmosest. Kui ma midagi küsin, siis sellepärast, et ma tahan ka vastust ning kui ma vastust ei soovi, siis ma ei küsigi, aga miks nii paljud on nii pealetükkivalt õhinas kõigest rääkima. Kõigest peale selle, mis on tegelikult oluline. Kati vaikib koos minuga. Mulle tuuakse minu õlu ja ma võtan sellest esimese lonksu. Neelatan.

"Ei, ma ei ole masenduses."
"Aga miks sa nii tõsine ja kuri oled?"
Üritan naeratada, aga see ei tundu mulle endale siiras, õnneks Katile sellest vist piisab, ta naeratab vastu.
"Näe, ma ei ole kuri."
"Oled küll, vahepeal."
"Ma ei ole kuri, ma ei ole lihtsalt kogu aeg rõõmus nagu sina. Ma ei tea, kuidas sa seda suudad."

Ja ma ei tea, kuidas ta suudab kogu aeg nii palju kõigest rääkida, aga ma ei ütle seda välja. Ma ei taha, et ta solvuks. Teesklen, et kuulan, et talle mitte haiget teha ja ehk ma ei olegi nii väga sitapea, kui ma võtan vähemalt vaevaks teeselda.

"Mina ei ole ka kogu aeg rõõmus."
"Tundub küll."

Ma ei taha välja öelda, et vahel ajab mind selline ülevoolav asjatu positiivsus inimeste juures lausa oksele, aga tema ise ju ei aja. Mida ma mõtlen, tema ise ju ongi kõik see, mis ta on. Me ei saaks vist kunagi olla paar, sest mina olen masenduses ja kuri ning see on see, mis ma olen. Tema on aga jällegi liiga päikseline ja see ei sobi minu masendusele ja kurjusele. See ei ole kohane ja muuta ma teda ei saa ega tahagi.