Teesklus (4)

Kallistan Katit ja lasen kuuldavale üritatud, aga üpriski hädise "tsau. Tema "tsau" on palju entusiastlikum, rõõmsam ja kõlavam. Ootan, kuni ta põiktänavale keerab, enne kui taskust kollase paki otsin ning enda tänaõhtuse esimese sigareti süütan. Tunnen nagu mingit kergendust, et ma enam ei pea isegi proovima olla kuidagi positiivsem. Kimun pika mahvi, hoian seda kaua kopsus, puhun siis suitsu välja, viimase pahvaku läbi ninasõõrmete. Minu selja taga on Rüütli tänav, mis alles tuure kogub. Katile ma ütlesin, et olen väsinud, mis ongi õige, aga koju magama mineku kohta ma küll valetasin. Kui esimene sigarett mu kinganina all enda lõpu leiab, säen huultele kohe järgmise. Otsin taskust välja telefoni ja selle kontaktinimekirjast Tõnu nime. Ma tean, et ta on kuskil linna peal, otsustan talle õlut välja teha, et mul oleks kellegagi juua.

Järgmisel hommikul avastan end voodist alasti, riided on põrandal kägaras. Koju jõudmine on ähmaselt meeles. Käin kiirelt duši all, pesen hambad, joon kolm klaasi vett, viskan hambusse ühe nätsupadja ning torman bussile. Tööl muutun kaheksaks tunniks asjalikuks. Ma ei saagi aru, kumb pool minust on teeseldud. Kas ma olen tegelikult ratsionaalne inimene, kes tunneb mingisugust haiglast tasakaalu langedes erinevate droogide mõjul unustusse, et siis igal järgmisel hommikul sealt jälle tõusta. Ehk olen ma hoopis lihtne joodik, funktsioneeriv alkohoolik, kes suudab lihtsalt tööandjale müüdud ajaks muutuda normaalseks inimeseks. Ei, ma tõesti ei valetanud Katile selle kohta, et ma väsinud olen. Olen väsinud kahe äärmuse vahel edasi tagasi tormamisest. Võiksin leida mingisuguse tasakaalu, aga keskel ei ole mingit pidepunkti ja nii ma kõigungi inertsist nagu pendel, kartes hetke, mil hoog raugeb.

Eelmisel õhtul kohatud neiu, kelle nime ma unustanud olen küsis minult, et kui ma aru saan, mida ma valesti teen, siis miks ma midagi ei muuda. Loll neiu, kuidas sa aru ei saa, et ma ei suuda muutuda ja nii ma siis olengi nagu mingisuguse vaimse hälbega tüüp, kes ühel hetkel vingub selle üle, milline ta on ning tahab muutuda. Järgmisel hetkel aga ütleb, et ei tahagi muutuda. See kõik kokku tundub olevat lihtsalt mingi trip, mis on juba läinud nii kaugele, et nüüd tagasi keerata tundub kuidagi argpükslik alla vandumine. Pigem siis juba lõpuni välja, sest kui ei oska piiri pidada, siis keera üle võlli.

Õhtul kulistan esimese õlle ühe hooga alla, teen õllekrooksu, see järel mörisen veel korra ja ütlen kõva häälega: " Nahhui, litsid, raisk!" Ma ei tea ise ka kelle poole ma üksi kodus nii pöördun, äkki kõigi nende deemonite, kes mu peas elavad.