Teesklus (2)

Kaks nädalat varem.

***

Elutoas on vaid kõrgete servadega nahkdiivan, selle ees puidust laud ja vastaseinas sektsioonkapp. Viimane remont on korteri siseviimistluse põhjal tehtud hilistel üheksakümnendatel. Muusika ei mängi ja korter tundub kõle. Võtan lonksu jahtuvat kohvi. Tassipõhja kolks kajab, kui uuesti lauda puutub. Igav päev ja tühi pilk. Minu telefonis on sõnum sinult või isegi kaks, millele ma vastanud ei ole. Ei teagi, kas lihtne "ei" oleks olnud piisav vastus. Miks ei võiks olla nii, et inimesed saavad ise aru, et kui ma ei vasta neile, siis ma teen seda selleks, et neile mitte halvasti öelda. Miks ei võiks olla nii, et kõik saaksid ise aru minu vaikusest, et mul on sitt tuju ja ma ei taha nendega suhelda vaid lihtsalt rahulikult oma ette olla. Üksi oma kõledas korteris jahtuvat kohvi juua ja mitte midagi teha. Ja nii terve nädalavahetuse kuni aasta. Uksekell. Sa ikkagi tulid siia.

***

Täiesti tuimalt ja märkamatult on möödunud terve ööpäev ja ma seisan aluspükste väel enda elutoa uksel, pilk läbi akna kõrvalmajade katuseid seiramas. Mu näol on teadmatuse ja ahastuse loor, nagu ma näeksin enda ees maailma lõppu. Paratamatult abitu, aga ega ma tegelikult ei hooligi maailmast, saaks endagagi hakkama. Lähened mulle selja tagant ja võtad ümbert kinni. Minus tekib meeleheide. Miks sa juba ära ei lähe? Mida sa minust veel tahad? Kuidas ma saaksin su lahkuma ilma, et sind päriselt solvaks? Mitte, et ma hooliks, aga me oleme ju siiski veel inimesed, käituks vastavalt.

Ma olen parem näitleja kui keegi arvata võiks. Muudan enda ilmet ja keeran end su käte vahel ümber. Sa ulatud mulle lõuani. Su pea on kuklas ja silmad suletud, võtan mõlema käega su kaela ümbert kinni ning surun enda huuled vastu sinu omi, aga vaid korraks.

"Nii," ütlen, "sa pidid ju minema."

Sinu suunurgad tõusevad vaevumärgatavaks naeratuseks. Ma ei saa aru, kuidas sa minust aru saad. Sa pead mõistma, et ma tahan, et sa lahkuksid. Sa pead mõistma, et kui siin keegi kedagi ära kasutab, siis oled see sina. Ma ei taha sinuga sitapea olla, sest olen seda kõigiga, aga palun sind, ära võta seda kui kiindumuse või veel hullem, armumise märki. Kui sitapea ma olla veel saan ilma, et liiga palju olla?

Võtan su õlgadest ja lükkan endast eemale. Lõpuks korjad enda asjad kokku ja äkitselt sulgub korteriuks ning läinud sa oledki. Tunnen kergendust, sest nüüd saan siin koridoris pesuväel seista, kuni lõpuks külm hakkab, mõlgutades mõtteid kadunud armastusest ja lahtunud usust armastusse ilma, et keegi pärima hakkaks, et mida ma siin passin.

Lõpuks loivan magamistuppa ja kukutan ennast kortsus linaga voodile, kus uinun koheselt ja näen unes, kuidas ma lendan ja Kirsten Dunstiga pilvelõhkuja katusel seksin.

Ja sõbrad küsivad homme, et miks nad Adeelet juba tükk aega näinud ei ole ning kas ma olen masenduses.