Mingi suvaline korteripidu. Mingil suvalisel ajal.
***
Teen zippo nipsuga lahti, süütan sigareti, sulgen zippo kiire randmeviibutusega. On tuulevaikne ning ma kuulen, kuidas tubakas krõbisedes hõõgub, kui esimest mahvi kimun. Tõmban läbi hammaste õhku peale ja siis hingan sügavalt välja. Nikotiin ei ole üldse tähtis, hoopis tuli on. Ma armastan leeki. Teen isegi tema tänamatut tööd ja te ei saa arugi, kuidas ma teie pidusid süütan, endal süda paha juba ette tunda vingust. Saan noomida, kui üle rõduääre sülitan. Ma ei vasta.
Kustutan koni ja kukutan ka selle üle ääre.
"Kuule, ära loobi ..."
"Rahu, sorry, kõik on chill."
Kui see jobu vait ei jää, siis ma viskan tema ka üle ääre.
Astun tagasi elutuppa, kus sa istud enda kuti süles. Sa vist oled ainuke, kes saab minu tegelikust tujust aru, aga sa ikka vajutad nuppe, millest sa üldse teadmagi ei peaks.
"Noh, paha tuju või?"
Surun hambad kokku, võtan kapiservalt enda pooliku õlle ja kulistan selle lõpuni. Lööks pudeli roosiks ja vaataks, mis juhtuks. Sa ei ole kunagi midagi, mida ma sulle pärast keppimist rääkinud olen, tõsiselt võtnud. Ma olen olnud uskumatult aus sinuga ja sa oled lausa mõnitanud mind. Sa vist ei mõista ise, millega sa tegelikult mängid. Unustad, et sina oled see, kes kõigega riskib, minul ei ole mitte midagi kaotada. Ma tean sinu ja kõigi teiste siin ruumis viibivate inimeste saladusi ning võiksin korraldada täieliku kaose, kui suu lahti teeksin. Olen teid kõiki varjudest jälginud, osad teist ka lausa lõksu meelitanud. Te olete minu mängukannid.
"-sisesta nali siia-"
Korgin järgmise õlle lahti ja võtan sellest punnsuutäie. Pidu alles kogub hoogu. Teie alles süttite, aga hommikuks olete kõik läbi põlenud ja minul on teist kõigist kõrini. Ma ei ütle seda teile, sest milleks ma teie niigi ära tujusid veel omakorda rikun. Keegi teist ei leidnud jälle ööst mitte midagi. Öös olevat asju, aga neist ühtegi pole meile tegelikult vaja.
***
Kui vaatan enda purjus sõbra silmadesse näen seal samasugust segadust, millesse olen ka ise kord uppunud. Seda sama musta auku, millest ise vaevu välja ronisin. Raevu, mis mindki endasse imes ja ma kardan teda ning tema pärast. Ma tean, et noomimisel ei ole mõtet. Tean, et kui ma käe ette panen, võin ma sellest ilma jääda. Krigistan hambaid ja valan välja uue pitsi. Sõber, kui sa tahad põleda, las ma siis põletan su maani maha.
No comments:
Post a Comment