Naeratuse taga on teravad hambad ehk Invasioon (neljas jupp)

invasiooni lood saad välja filtreerida klikates paremal menüüs oleval märksõna!
NB! ENNE LOE KOLMANDAT OSA!

NB! Käesolevas ilukirjanduslikus soperdises kasutatud tegelaskujude nimed ja nende välimus on täiesti juhuslik ja ei oma mitte mingisugust seost päriselus samasid perekonnanimesid omavate reaalsete isikutega.

Savisaar on šokeeritud enda ülemuse uutest plaanidest. Tema jaoks uutest. Talle meeldis alati tegutseda vaikselt. Ilma liigset tähelepanu tõmbamata. Või siis just tõmmates tähelepanu millelegi muule. Kartulitele ja küttepuudele. „Sina vaatad vasakule, mina lähen paremale” printsiip. „Kansas City Shuffle” meeldis talle mõelda, teadmata ise ka, mida see tegelikult tähendab. Ta oli lihtsalt liiga palju „Lucky number Slevin”-it vaadanud. Talle meeldis muinasjutt poisikesest, kes saab jagu kahest maffiabossist korraga. See pidi olema muinasjutt, sest temast üksinda ei saaks mitte ükski poisike jagu. Tal on Ratas.

Raud ja Anvelt ei ole mingi politseifilmi klišee. Nad ei ole vana ja noor, kuigi Raud on noorem kui Anvelt. Nad ei ole tark ja loll kuigi Anvelt loeb rohkem raamatuid. Nad ei ole ekstsentrik ja elus pettunud vanapoiss. Nad ei ole täielikud vastandid. Nad on lihtsalt erinevad inimesed. Mõlemad suurepärased uurijad. Külmad, kalkuleerivad, tähelepanelikud. Mõlemad heas vormis, et kurikaelu vajadusel ka joostes taga ajada, aga see ei olnud tavaliselt nende stiil. Neil oli rohkem klassi, sest kurjategijatel, kes nende teele tavaliselt jäid, oli rohkem klassi. Ülikonnad, uhked autod ja suured majad. Jah, mõrvarid, aga alati oli inimelul suurem hind kui rahakott ja käekell. Nende toimikutes oli inimeste surmadel palju krõbedamad hinnasildid.

Uurijad olid päeva jooksul palju teinud. Samuti nende mundris abilised. Iga kõige hullumeelsem niidiots oli üle kontrollitud. Tartu Ülikooli geeniteadusosakonnas kinnitati, et Eestis inimkloone pole tehtud. Tallinna Ülikooli robootikaosakonnas kinnitati, et niivõrd inimese sarnast robotit ei olda võimelised Eestis veel tegema, aga nad olid meeleldi valmis näitama laua jalgpalli mängivaid roboteid. Sellist tõetruud maski samuti ei ole Eestist saada. Kui just mõnel kurjal geeniusel ei ole kuskil salajast ülikõrgtehnoloogilist laborit, kus üht neist kolmest või kurat, äkki kõike kolme teha saab. Seda uurijad aga uskuda ei tahtnud.

*Nüüd seisid nad kaitseminister Laari kabinetis. Kohal oli ka siseminister Laanet. Nad olid teatamas, et tulistamises olid hukkunud ka Lang ja Ligi ning tahtsid küsida neilt milliseid vaenlasi neil kahel olla võis. Kaitse- ja siseministrid peaksid ju teadma. Ja nad olid lasknud küll ka lähedastele teatada, aga küsitlema minna oli nende meelest veel natuke vara. *

Anvelt – On teil meile mingitki infot anda nende kahe tuttavate kohta?

Laanet -  Ma kaldun arvama, et teil endil võib vähemalt Langi kohta olla palju rohkem infot.

Raud – Millele te vihjate?

Laanet – Lang ei tegutsenud just kindlalt ühel pool seadusepiiri.

Anvelt – Me aimasime seda kõik, aga uurimine oli ja on kõik KAPO käes.

Laanet – Miks nüüd seda KAPO ei uuri?

Anvelt – Ega ma ei teagi. Ootavad kuni me midagi leiame, et siis kõigele salastatuse tempel peale lüüa.

Laanet – Kas ma tunnen irooniat?

Anvelt -  Ei. Miks peaks?

Laar oli pärast tervitusi istunud tagasi oma laua taha ja siiani vaikinud.

Raud – Aga teil ei ole midagi lisada, härra Laar?

Laar – Ma tean Langi ja Ligi kohta rohkem, kui rääkida tohin. Ma tean, et takistan mitte rääkimisega teie juurdlust ja tean, et see on seadusevastane, aga mind seovad tõotused, mida ma ei saa murda.

Raud -  Me võime teid selle eest arreteerida.

Laar – Ei. Või noh, jah, saate, aga ma ei peaks jaoskonna uksest sissegi astuma. Enne oleks teil käsud minu vabastamiseks. Nii kõrgele ja kaugele lähevad minu tõotused. Juba praegu olen teile öelnud rohkem, kui peaksin. Ütlen teile veel kaht asja. Lang ja Ligi tapeti, sest nad ilmselt jõudsid millegi suure ja halva jälile, eriti suure ja halva, otsustades tapmisviisi järgi. Ja teiseks, jätke enda teada, see, mida teile siin maininud olen. Teie endi huvides.

Anvelt – Aga..

Kabineti lae all nurgas olevast kõlarist hakkab mängima valju muusika. Kõik ei tunne seda kohe ära. Laar küll. Teised tunnevad loo ära siis, kui algab vokaal ja esitaja avab kabineti ukse.

* on palju luuletustes öid, neis iga hetk on nagu surematu leid *

See on kahepoolne uks. Joala lükkab selle pidulikult mõlemale poole lahti. Kõik neli ruumis viibijat vaatavad teda hämmingus. Mida teeb Joala siin? Milleks see muusika? Kas kellelgi on sünnipäev?

Joala ei laula ise. Ta suu on kinni. Laul tuleb lindilt. Joala viib parema käe selja taha ja toob selle sealt välja koos püstoliga. Raud haarab enda oma järgi. Anvelt libistab käe aeglaselt kuue alusele kabuurile.

Raud – Relv maha!

Teda on vaevu kuulda üle valju muusika.

Ja siis astub uksepiida tagant välja Trolla. Käes Negev ja vajutab päästikule.

Kunsti ei ole kunagi küllalt!