Algul tundub, et arvuti või internetiühendusega on midagi valesti. Pilt hangub, hiir ei tööta. Siis pööran pea paremale ja märkan aknast tänavale vaadates, et ka inimesed on poolel sammul tardunud. Hingan tugevalt sisse ja värisen. See juhtub jälle.
Linna kohale ujuvad tumedad pilved ja toas läheb hämaraks. Ma ei julge pead tagasi pöörata, sest tean, et see on siin. Hõljub vaikuses mu kohal. Tagurpidi vari, hingetu toss, tume udu, mis täidab kogu mu kõrge toa laeni ja surub end läbi sellegi.
Varasemalt olen ma talle otsa vaadanud. Otse tema silmadesse, mis on kui põhjatud, mustad kaevud. Ma olen seal nii mõndagi näinud. Ka meeleheitlikku ja appi karjuvat mind. See on vaatepilt, mis võtab seest õõnsaks. Midagi, mis sind paneb kahtlema kõiges, mis sa arvasid, et sa saad pidada endaks.
On olnud aegu, kui olen talle vastu astunud. Olen end tema raskuse all siiski püsti ajanud. Parematel hetkedel temaga võrdselt seisnud. Parimatel temast lausa suurem ja tugevam olnud ja tema jõudu enda omana kasutanud. Täna ei ole üks noist kordadest.
Täna ma ei julge. Täna mul ei ole jõudu temaga rinda pista. Ma teesklen, et olen tardunud nagu inimesed tänaval, aga ma tean, et ta teab, et ma tegelikult tunnen ta kuuma hingeõhku enda kuklal. Ta sosistab. Nii vaikselt, et ma peaaegu ei kuulegi, aga ma ju tean isegi, mis tal öelda on.
Ta ütleb: "Argpüks!"
No comments:
Post a Comment