Pikseootus!

Pikas mantlis ta värskel kalmul seistes lootsin, et kohe kärgatab pikne ning hakkab kallama kui oavarrest. Ilm oli aga tüüpiliselt eestilik, vaikiv sombune kevad, ei mingit hollywoodi romantikat. Inimesi tuli vähe ja mõned ei toonud lilligi. Paar neist püüdis mind lohutada ise mõistmata, et mulle polnud nende punnitatud sõnu vaja. Ma teadsin ja teadvustasin täpselt, kes oli kes ja kuidas maailmas asjad olid. Aastad vaikitud mõtteid ei muutunud äkitselt minu jaoks oluliseks siis, kui ta lõpuks mulla all oli. Eriti just siis.

Too viimane hetk veel, kui üksi seal mannetus surnuaias seisin, tõdesin ma järjekordselt ja jätkuvalt lõpliku tundega, et elu on kibe kui lepakoor, mille närimist lapsepõlvest mäletan. Ma ei saanud aru, miks keegi teine ei suutnud seda maitsta või siis seda tunnistada. Iga kord oli jube ehmatus isegi vanadele memmedele, kui suhkrutükk ära sulas ja jälle roosaudu lahtus. Elu on rõve ja valet täis ning sellepärast ongi ta nii kuradima ilus enda sadistlikul moel. Pean tunnistama, et armastan elu selle võrra aina rohkem, mida teravamalt ja sügavamale ta enda kihvasid minusse surub.

Vanade memmede naeratuses näen tihti ma elu tõelise pale eitamist. Sageli nad ignoreerivad tõelisust, nende naeratused on mõrud ja neile ei meeldi need - sellest on aru saada. Nad usuvad Jumalat ja Taevast, aga unustavad täielikult Põrgu, kui lohutavad enda nooremaid õdesid ja tütreid. Loodavad lõpuni, et kõik saab kunagi korda ja kõik jälle hästi, eirates fakti, et kunagi pole miski tegelikult hästi olnudki. Kõik on olnud alati täpselt samasuguses igaveses võitluses. Jää sulab igal kevadel ja tekib jälle igal sügisel. Sügis ja talv aga näivad eriti nukrad ja tuhmid ja külmad, kui tekkidesse mässituna vaid vindudes kevadet ootad.

Vanade meeste silmade ümber kogunenud naerukortsudes on aga tunda juba kaugelt elu täielikku ja valikuta embamist. Nad mõistavad, et Põrgu ja Taevas on mõlemad su enda sees ja sina ise oled see, kes peab otsustama, kummas neist sa enda igaviku veeta soovid. Nad armastavad elu kõige koledamaid hetki sama palju kui ilusamaid, sest hea pole hea ja kole ei ole kole.

See mees aga oli üks eriti vana eit. Mees, kes põgenes elu eest nagu Põrgupõhja Jürka äikse eest. Ta ei õpetanud mulle mitte midagi ja samas õppisin just temalt elu kohta äärmiselt palju. Minu lepakoor on mälestustes magusam kui tema otsitud kuid leidmata jäänud suhkrukott. Tema kangekaelne elueitus ajas ta lõpuks hulluks ja üksikuks vanaks eideks.

Ja see, et ma sellest kõigest aru saan on eriti kuradi kibe, sest mõistan, et lepakoor või suhkur, vahet pole, sest üks kord olen mina samamoodi mulla all või tuhana tuules. Ainus mida loota saan on see, et keegi siis minu kohal seistes pikset ei oota.