kui ma kuulan

oleks kui kuskil, kuhu kuulun
mu äng laseb hingata ja ma
naudin suuri värske õhu sõõme
kui ma kuulan Zeppelini
ja lasen juhthoobadest lahti
kõik põõsad põlevad mu ümber
ja mulle lendab tuhka silma
kui ma kuulan Zeppelini

kord kodu aiast üle kaedes
üle lagedate põldude, sinna,
Päikse loojumise suunda
tundsin kuidas Maa mu jalge all hingab
ma tundsin end nii paratamatult eksisteerivana,
et mul hakkas endast kahju
ma tunnen, et mul on algus ja lõpp
kui ma kuulan Zeppelini

ise

ise pole iseloom
on ise loom
-igaüks ju see
kes keegi pole-
näeb kiirustades ennast nurga taha kadumas
ja peatub aeg ta mälestustel

vaikselt enda ette karjudes
aksepteerib absoluutset tõde
et ta üksik hing pole loodud ülal
hoopis all

äng

äng
see mind-ei-huvita-mis-ilm-õues-on äng
see hingemattev ja sind rinnust kui särki kuivaks väänav, krussi keerav äng
jah, see ma-ei-tea-kes-ma-olen äng
su mõtteid tummaks muutev ja sind kurdistav, su silmi märgav äng
su lootustest tühjas elutoas laest alla pressiv äng
sind enda raskes embuses hoidev äng
sind enda omaks nõudev
sinu soove mitte kuuldev mitte eales sind maha jättev
sinuga surmani kui siiami kaksik kokku nõelutud
ja liimitud ja klammerdatud
su lähedasi kaugele lükkav ja sind tuimaks muutev äng
su raskes ja pealispindses hingetõmbes ennast avalikult peitev
ja su kõri poov
sind jälitav kui luuredroon
sinuga kui üheks saanud äng
sind ribadeks rebiv
karjuma ajav, ahastusse uputav
ja üksi jättev äng
su domina ja kinnisidee
su ainus, kelle tulekusse usku on
su droogide droog
su olemise oletatuse
ja kindla teadmise, et oled olemas äng

südame B-pool

kustumatu vool
uskumatu hool
mis pandud varna hoiule
et saaks rahu
ja vältida liigkiire
valamise vahtu

see pole mu süda
vaid selle B-pool
kust pärit irvega unenäod
sarkasmi mõiste
lapsepõlvemälestused

on kujuteldamatu võime
mu leidlikkus armastada
armastuse võimalikkuse
teooriat

see pole mu süda
vaid selle B-pool


diktaator võiks mu mõtted
endale jätta
kui vaid hipil oleks mulle
mõni uus

mees, olen endale tuttav
aga mitte sõber

see pole mu süda
vaid selle B-pool
antihoor
ja päris kristlane
pole keegi olnud

koolnud kuulvad aga
elavad ei taha kuulda midagi
mis pole mida juba teavad
vaid selle B-pool

mu süda vaoline
ja aeglane vinüül
elu mu`sse tilgutab
jumalik kanüül

whisper

Algul tundub, et arvuti või internetiühendusega on midagi valesti. Pilt hangub, hiir ei tööta. Siis pööran pea paremale ja märkan aknast tänavale vaadates, et ka inimesed on poolel sammul tardunud. Hingan tugevalt sisse ja värisen. See juhtub jälle.

Linna kohale ujuvad tumedad pilved ja toas läheb hämaraks. Ma ei julge pead tagasi pöörata, sest tean, et see on siin. Hõljub vaikuses mu kohal. Tagurpidi vari, hingetu toss, tume udu, mis täidab kogu mu kõrge toa laeni ja surub end läbi sellegi.

Varasemalt olen ma talle otsa vaadanud. Otse tema silmadesse, mis on kui põhjatud, mustad kaevud. Ma olen seal nii mõndagi näinud. Ka meeleheitlikku ja appi karjuvat mind. See on vaatepilt, mis võtab seest õõnsaks. Midagi, mis sind paneb kahtlema kõiges, mis sa arvasid, et sa saad pidada endaks.

On olnud aegu, kui olen talle vastu astunud. Olen end tema raskuse all siiski püsti ajanud. Parematel hetkedel temaga võrdselt seisnud. Parimatel temast lausa suurem ja tugevam olnud ja tema jõudu enda omana kasutanud. Täna ei ole üks noist kordadest.

Täna ma ei julge. Täna mul ei ole jõudu temaga rinda pista. Ma teesklen, et olen tardunud nagu inimesed tänaval, aga ma tean, et ta teab, et ma tegelikult tunnen ta kuuma hingeõhku enda kuklal. Ta sosistab. Nii vaikselt, et ma peaaegu ei kuulegi, aga ma ju tean isegi, mis tal öelda on.

Ta ütleb: "Argpüks!"

Koerahv!

Täna on töönädala viimane päev - reede. Sel ei ole tähtsust, mis päev on, peale selle, et ajatunnetus saab jälle natuke aega olla sisemine, minu enda mitte minu kella järgi tiksuda. Homme hommikul ei ole vaja äratuse peale reageerida ning võib juhtuda isegi nii, et ma ei saagi hommikul ärgata, sest ma ei lähegi magama.

Ma ei mäleta, millal ma viimast korda alkoholi jõin või sigaretti suitsetasin. Mürkidest vabanenuna on isegi õhul nüüd maitse. Või on see meie linnakese õhureostus, mis igale hingetõmbele omapärase, kaduvkibeda meki annab. Või on see seks. Nuss, mis siin linnas paratamatult igal sekundil käib. Sadatuhat karvutut, kiimas ahvi, kelle ainukesed eesmärgid on süüa ja keppida. Keppida, et oleks veel rohkem ahve, muudkui rohkem ja rohkem. Veel ja veel ja veel, kui ainult teisest otsast vanu ahve eest ära ei sureks.

Sel seksil ei ole piire ega reegleid, mis siis, et neid reegleid ju mängitakse ja näideldakse ja mõeldakse muudkui juurde. Poos number see ja see, Cosmopolitan annab nippe ja tabud on sama kiired tekkima kui kaduma. Kõigil peale sinu enda on millegi pärast probleem sellega, et kellega sa seksid. Sind küll ei huvita kellega teised peolt koju komberdavad. Tihti pole tähtis isegi see, kelle kõrval ise järgmisel hommikul ärkad. Piinlik hommik on kergem katsumus kui lõputu üksik öö.

Neid öid on ikka ka omajagu olnud, kui üksildase hundina on ulutud, aga mitte üldse häälekalt. Uluvad hoopis selged silmad, mis peegeldavad tulesärades Küüni tänaval pidutsevate neidude fluoriidseid naeratusi. Need neiud on kauged ning kalgilt kajavad nende kilked, naerupahvakud ja mööda lauldud lauluread. Nad oleks kerge saak, kui vaid ulguda ei oleks vaja. Koerahv, raisk.

Genialistide Klubi seinal on luuleread plaadist ja nõelast ja muusikast ja ööst. Tuletab meelde aega, mil isegi veel luuletusi kirjutasin, aga ei lugenud. Mitte ühtegi ei lugenud ning ma ei saanud aru, kui teised rääkisid luulest nagu millestki, mida tuleb õppida ja kirjutada nagu mingit matemaatikat. Mismoodi need inimesed võisid teada, mida mina tunnen ja mismoodi oli neil õigus öelda, kuidas mina enda sõnu kirja pean panema. Ei, ainsad luuletused, mis ma nüüd kirjutan, kirjutan ma täispeaga kusega Vanemuise ette lumme või Raekoja platsi äärse kangialuse asfaldile. Kerigu kõik kuradile, Türademaa luuletajad, mina ise olengi luule.

Ja siin ma seisan! Türademaa väikeses puust linnas, kus türapead käivad ülikoolis ja kepivad armutult, ühe luuletajate kogunemiskoha ukse ees, kus jälle mängitakse alternatiivset muusikat, pom-pom, nahhui. Mu musta mantli taskud on üsna suured, nii mõndagi mahub neisse. Rauda ja tinarasket surma ka, aga armu mitte ealeski. Täna öösel olen ma universumi kõikehaarava ükskõiksuse kehastus. Täielik randomaalsus ja kaos, värvipime ja numbrioskamatu ruletikuul.

Siin urkas ei ole enam leida kedagi, keda ma tunneks või kes tunneks mind. Aastaid pole ma selle rahvaga sõber. Kindlal, matkasaapa tummil sammul, suundun suitsuruumi poole. Küll seal on keegi, kes seletab kellelegi elumõtet või räägib mingit suvalist lugu. On seal üldse vahet? Iga lugu on elumõte. Kõik suured kunstnikud, kirjutagu nad romaane, maaligu maale või vändaku filme või vändaku mõnele persse, kõik nad tahavad rääkida lugusid. Igasuguseid häid, aga tihti ka halbu ja lausa sittasid, aga lood on lood. Lood on need, mis on meie essents, kogu enda ebakorrektsuse ja juhuslikkusega. Üks lugu, ükskõik milline, kätkeb endas kogu elu lugu.

Ja siin ongi üks inimene rääkimas lugu. Teised inimesed on kuulamas kas teeseldud või reaalse huviga, see mind ei huvita. Mitte millelgi ei ole põhjust ega tagajärge. Millelgi ei ole eesmärki. Kõik lihtsalt on. Ma tahan teada, mis tunne on midagi lõpetada. Tahan teada, mis tunne on kui ühe niidi elupuntras lihtsalt läbi lõikad. Ma tahan teada, mis tunne siis on, kui ühe loo vägivaldselt katkestad. Kas siis lõpevad kõik lood või algab lihtsalt uus.

Seisatan paari sammu kaugusel kõnelejast, tõmban taskust püstoli, sihin otse oimukohta ning vajutan koheselt päästikule. Lasukaja hajudes vaikib ka muusika. Šokiseisund halvab kõiki kõneleja kuulajaid, kui ta kolbast verd pritsides põrandale vajub. Nad ei tea, kas see on päris. Üks vist näpistab end, et unest ärgata, aga seda ei juhtu.

Laen relva tühjaks ja asetan lauale. Istun tühjale tugitoolile ja vaatan seda niiti, mille ma katki lõikasin.

Istun ja ei lausu mitte ühtegi sõna.
Mitte kunagi.

Pikseootus!

Pikas mantlis ta värskel kalmul seistes lootsin, et kohe kärgatab pikne ning hakkab kallama kui oavarrest. Ilm oli aga tüüpiliselt eestilik, vaikiv sombune kevad, ei mingit hollywoodi romantikat. Inimesi tuli vähe ja mõned ei toonud lilligi. Paar neist püüdis mind lohutada ise mõistmata, et mulle polnud nende punnitatud sõnu vaja. Ma teadsin ja teadvustasin täpselt, kes oli kes ja kuidas maailmas asjad olid. Aastad vaikitud mõtteid ei muutunud äkitselt minu jaoks oluliseks siis, kui ta lõpuks mulla all oli. Eriti just siis.

Too viimane hetk veel, kui üksi seal mannetus surnuaias seisin, tõdesin ma järjekordselt ja jätkuvalt lõpliku tundega, et elu on kibe kui lepakoor, mille närimist lapsepõlvest mäletan. Ma ei saanud aru, miks keegi teine ei suutnud seda maitsta või siis seda tunnistada. Iga kord oli jube ehmatus isegi vanadele memmedele, kui suhkrutükk ära sulas ja jälle roosaudu lahtus. Elu on rõve ja valet täis ning sellepärast ongi ta nii kuradima ilus enda sadistlikul moel. Pean tunnistama, et armastan elu selle võrra aina rohkem, mida teravamalt ja sügavamale ta enda kihvasid minusse surub.

Vanade memmede naeratuses näen tihti ma elu tõelise pale eitamist. Sageli nad ignoreerivad tõelisust, nende naeratused on mõrud ja neile ei meeldi need - sellest on aru saada. Nad usuvad Jumalat ja Taevast, aga unustavad täielikult Põrgu, kui lohutavad enda nooremaid õdesid ja tütreid. Loodavad lõpuni, et kõik saab kunagi korda ja kõik jälle hästi, eirates fakti, et kunagi pole miski tegelikult hästi olnudki. Kõik on olnud alati täpselt samasuguses igaveses võitluses. Jää sulab igal kevadel ja tekib jälle igal sügisel. Sügis ja talv aga näivad eriti nukrad ja tuhmid ja külmad, kui tekkidesse mässituna vaid vindudes kevadet ootad.

Vanade meeste silmade ümber kogunenud naerukortsudes on aga tunda juba kaugelt elu täielikku ja valikuta embamist. Nad mõistavad, et Põrgu ja Taevas on mõlemad su enda sees ja sina ise oled see, kes peab otsustama, kummas neist sa enda igaviku veeta soovid. Nad armastavad elu kõige koledamaid hetki sama palju kui ilusamaid, sest hea pole hea ja kole ei ole kole.

See mees aga oli üks eriti vana eit. Mees, kes põgenes elu eest nagu Põrgupõhja Jürka äikse eest. Ta ei õpetanud mulle mitte midagi ja samas õppisin just temalt elu kohta äärmiselt palju. Minu lepakoor on mälestustes magusam kui tema otsitud kuid leidmata jäänud suhkrukott. Tema kangekaelne elueitus ajas ta lõpuks hulluks ja üksikuks vanaks eideks.

Ja see, et ma sellest kõigest aru saan on eriti kuradi kibe, sest mõistan, et lepakoor või suhkur, vahet pole, sest üks kord olen mina samamoodi mulla all või tuhana tuules. Ainus mida loota saan on see, et keegi siis minu kohal seistes pikset ei oota.

ümbersünd

kõik,
mis ma olla tahtsin,
olin ju lihtsalt mina.
ma ei tahtnud sinult ega kelleltki
teiselt midagi ära võtta. veel vähem
oleks mulle meeldinud olukord, kus
oleksin ainult mina.
üksinda.
seega. ma loon enda ümber maailma.
koon ja nikerdan, sest alati on miski,
mis vajab rohkem detaile,
keegi,
kes vajab karakterit.
nii ma siis kompromissidele minnes kompromiteerin
ja üritan mitte muxx olla.
see pole lihtne.
tunnistan.
sina oled mu parim väljamõeldis. olen
sinule andnud enda parimad omadused ja
õpetanud sind tegude, mitte sõnadega.
oled õppinud hästi.
ehk liigagi.
kui loed seda teksti,
oled saanud minuks

Sõnatu..

Togin ketsininaga laternaposti ja üks kuivanud tammeleht krõbiseb mu talla all, kui end jälle selles suunas keeran, kust poolt sind tulemas näha loodan. Pilk jätab kõik ebaolulise registreerimata ja otsib vaid sinu siluetti, aga sind pole veel näha.

Neelatan närviliselt ja vaatan otsitud huviga kõnniteesillutist. Mõtted on sama tühjad kui tänavanurk, millel sind ootan, kuid ärevalt pungis ootusest sinu järele. Kiire pilk üles. Sind ei ole ikka veel näha, aga ega ma jõudsingi natuke vara.

On ebatavaline, et mul ei ole valmis mõeldud mitte ühtki vestluse katket. Usun, et tean täpselt, mida öelda kohe, kui sulle otsa vaatan. Jah, ma usun, et sõnad tulevad siis ise.

Ma seisan mõned hetked liikumatult. Ainult sääred surisevad. Mõtlen, et nüüd tundub küll, et kui juba siis juba täiesti lootusetult ja lõpuni välja. Enam ei mõtle liigselt sellele, mis olnud ega ka sellele, mis tuleb. Olen aus ja ootan sama.

Ma ei märganud, kui ilmusid vaatevälja ja juba, nõnda oodatult, aga siiski ootamatult, seisadki sa minu ees. Silmad suured ja ilusad.

Ei tea, kuhu need sõnad küll jäid?

pead end dalai laamaks

teed korra peale pead end kohe dalai laamaks
tean et pea sees tahad enda mõtted saada vabaks
kuid mis kasu priiusest kui sisult jäävad samaks
ära enam kimu võta kätte hoopis raamat
sest taim pole eales muutnud ühtki lolli targaks
su subkultuuril puudu on kultuuriruumi tavad
sest kultuuris mõttetöö on tavaliselt tavaks
kui näeksid ennast kõrvalt peaksid vaatemängu draamaks
ja naerad sest et kurbmäng pööratud on naljaks
liugled ära kaugusesse leiad üksinda end lavalt

tean mida tunned
ka minul polnud enda peasse kadumine kavas

universumi loomus

kunagi teadsin, mida tunda võid
kuid polnud aimugi, mil moel su mõtted
said sõnadeks

igatsusel on väga isemoodi võim,
sest tunnen sinust puudust
nagu inimkond sõdadest

see, kuis tahan sind mäletada
muutub iga hetkega, mil muutun ise -
üha tuhmimaks

on päevi, kui olen nukker
isegi teadvustamata, et võiks olla
mõni teine versioon endast -
keegi, kes unistaks


meile tuttava universumi loomuses
on laiali valguda
ja surra

mis siis, et elad siin samas
üsna lähedal
ümber nurga

redefine my love

i`ve seen anger rise from a word left unsaid
and people drown in tears that they never shed
i thought everything you said was just a lie
until i learned to read between the lines

the sensation of the collapse of my dreams
makes me wonder if you were ever real
your touch feels the same in my memories
so i dwell in past, `cause there`s my remedy

and every time I look out from the windows
that i feel i should be unworthy of
i see you again passing by below
and suddenly I redefine my love

***

näinud viha, mis tõuseb vaikusest
ja uputust, mis valamata pisaraist
ei arvanud, et sind eales usaldan
kuni õppisin ridade vahel lugema

unistuste varingu alla jäädes
kahtlen, kas olid üldse päriselt
mälestustes veel saan tunda sind
elan minevikus, sest seal on minu ravim

ja iga kord kui vaatan aknaist tänavaile
ei usu, et võiks miskit väärida
ja näen sind jälle möödumas
pean armastuse ümbermõtlema

enesepõletus

"enesepõletus"

elu kui
päevavanune hommik
mil mõistad kui vähe valgust alles
ning jääb üle vaid nautida

sõber küsib
et kuhu me jäimegi

vastad, et suvi alles ees
ja jõuab kohale ka ootamatagi
sama ootamatult kui koperdad kurbuse otsa
igal sammul enda sees

nagu lõkkesse
mis üks sadadest tuhandetest
valgustamas väljasid su ärkamise öös