Albumi arvustus: Dope Smoker - Legalize It (2017)

Minu esimene arvustus lehele Morefuzz.net

Albumi arvustus: Iah - Iah (2017)

Album
Iah - Iah (2017)

Bänd: Iah
Žanr: psychedelic instrumental stoner rock
Loodud: 2016?
Kodu:  Argentiina
Liikmeid: 3 (bass, kitarr, trummid)
Varasemad albumid: tegu on debüüdiga!

Nimetan kaks bändi, mida kõik instrumentaalroki austajad peaksid kuulama: My Sleeping Karma, ja Colour Haze. Viimasel tuli 2017 aasta alguses ka uus plaat välja. Need kaks on ühed tuntumad enda alal, mõlemal on enda stiil, aga ühtseks iseloomustuseks on professionaalne kõla. My Sleeping Karma puhul on tegemist pisut leebema ja õhulisema soundiga, Coulor Haze on raskem ja karvasem. Kumbki peaks täitma ka kõige nõudlikuma kuulaja isu.

Iah enda debüüdi esimese looga täidab su toa ilusa ja voolava meloodiaga, mis tundub sind lausa kallistavat. Raske on ette kujutada, et sellise stellaarse atmosfääri suudavad luua kolm kutti kümne pillikeele ja trummikomplektiga. Kõik tundub rahulik ja ülimalt sisekaemuslik. Muusika võtab sind enda rüppe, hoiab sind kuulamas ja paneb sind unustama... See on sarnane (aga ainult olemuselt) esimese bändiga eelnimetatutest.

Kui sa oled end täielikult usaldanud lendleva meloodia rüppe, ei saa sa kohe arugi, kui tantsisklevad trummipõksud muutuvad lähenevaks kõuemürinaks ja kitarril astutakse overdrive pedaalile. Progressiivsest rokist saab doom metali sugemetega heavy stoner, aga intelligentsus ei kao kuhugi. Keerdudega riffid, progressioon üha tuumakama kulminatsiooni poole. Siin tuleb meelde teine eelnimetatud bänd.

Albumil on neli pala, mis käituvad sinuga igaüks väga viisakalt. Kordagi ei tunne sa, et midagi oleks juhtunud äkki või liialt kiirustades, aga sa võid end ootamatult avastada kogu mõnust kaasa kõikumas. Lühike EP (26 minutit) jätab igatsema rohkemat.

Jah, ma kasutasin võrdluseks vanemaid juba tuntust kogunud bände, aga Iah ei ole neist kumbki (tahan kummastki mainitud bändist kunagi ka pikemalt kirjutada). Bändil on oma nägu ja nende looming on niivõrd nüansirikas ja detailne, et avastamise rõõmu jagub ka kümnendal ja rohkemal kuulamisel.

YOUTUBE: https://www.youtube.com/watch?v=wVZuDS1C5e0

BANDCAMP: https://iahbanda.bandcamp.com/album/iah

14.06.17! Kaks boonus tracki: https://iahbanda.bandcamp.com/album/iah-2-bonus-tracks

Albumi arvustus: 1000mods - Repeated exposure to... (2016)

Album

1000mods - Repeated exposure to... (2016)

Bänd: 1000mods

Žanr: psychedelic stoner rock, heavy rock

Loodud: 2006

Kodu:  Chiliomodi, Kreeka (hetkel Ateena)

Liikmeid: 4 (bass-vokaal, kitarr x2, trummid)

Varasemad albumid (kauamängivad):

2011 Super Van Vacation

2014 Vultures

Ja nüüd kõva kütet eelmisest, kahetuhande kuueteistkümnendast aastast. Kui eelmine (ja esimene) bänd Humulus, millest kirjutasin, pakkus kogu raju keskel kuulajale ka väga rahulikke oaase, siis 1000mods sellega ei hellita. Autos seda albumit kuulata on ohtlik, sest you can not bang head ja jalg gaasipedaalil muutub kuidagi eriti raskeks.

Esimene lugu "Above179" annab kohe mõista, kui käredaks on aetud kitarrid, kui konkreetne on trumm ja kui selgelt kogu massiivsest soundist läbi kostev on vokaal. Tempot päris üles ei aeta, sellega alguses natukene õrritatakse, aga see kõik muutub järgmise looga "Loose", milles bänd loob heavy atmosfääri, kuhu sisse paigutavad seekord väga edasikandva truumibiidi ja sellele lisandub koheselt veidi veniv ja mõnus vokaal. Selles loos saab kuulda eriti tuntavalt seda soundi, mis mind seda albumit armastama paneb. Raskelt, aga teravalt astuv taust, kuhu sulandub väänlev kitarr. Kogu kompott on väga-väga mahlakas.

Ja siis. Kui teiste lugude pikkused jäävad vahemikku neli kuni kaheksa ja pool minutit, siis kolmas track "Electric Carve" on kestvusega 3:37. Rohkem pole vaja? Rohkem sa ei suuda, sest siin kallatakse bensiiniga üle (kõik...õhk...kõik) ja antakse tuld. Samas, lüürika ja vokaal on salmides coolimad, kui su isa lühkarid.

Et mitte liiga pikalt jaurata, mainin, et lood "The Son", "A.W.", "On a Stone" ja "Groundhog day" hoiavad albumi kvaliteedilippu kõrgel. Iga lugu on omanäoline, aga tüübid hoiavad kogu albumi vältel ühtlast kruuvi, milles sa kogu kehaga kaasa voolad. Seda kõike kuulamise valjususest hoolimata, see on professionaalsuse märk.

Albumi lõpetab "Into The Spell", mis paistab teiste hulgast eriliselt kõrva. Siin on mõnus raju ja väänlev sound saavutanud perfektsed proportsioonid nagu küps, parimas eas naine ja sina, kuulaja, oled lummatud. See on kõik. Pane album otsast peale mängima, aga ära unusta, et "Repeated exposure to..." … high sound levels (more than 80 decibels) might cause permanent impairment of hearing.

YOUTUBE: https://www.youtube.com/watch?v=6-VO5xT3g-8

BANDCAMP: https://1000mods.bandcamp.com/album/repeated-exposure-to

Albumi arvustus: Humulus - Reverently Heading Into Nowhere (2017)

Album
Humulus - Reverently Heading Into Nowhere (2017)

Bänd: Humulus
Žanr: stoner, rock, doom
Loodud: 2009
Kodu: Bergamo, Itaalia
Liikmeid: 3 (kitarr-vokaal, bass, trummid)
Varasemad albumid:
2012 Humulus
2015 Electric Walrus EP

2017. aasta kevadeks olen žanri(te)ga (stoner, doom, sludge) saanud sõbraks. Otsisin aastaid seda madalat ja rasket helikeelt, tegelikult isegi teadmata, et mis on selles kõiges puudu, mida varasemalt kuulanud olin. Nüüd tean, et miski polnud piisavalt heavy. Ja siis kuulsin ma Electric Wizardit ja Kyussi. Nimed, mis peaksid riffirocki austajatele olema tuttavad. Kyuss ja stoner rock ning Electric Wizard ja doom metal on samasugused paarid nagu Nirvana ja grunge või Pink Floyd ja progressiivne rock.

Hetkeks, mil kuulsin esimest korda Reverently Heading Into Nowhere-i, oli mul hakanud tekkima juba eelnimetatud žanrites omad eelistused. Ma olin jõudnud esmase avastamise etapist juba mingite ootusteni iga kord, kui uut albumit kuulama hakkasin. Ma olin hakanud üha täpsemalt aru saama, milline sound mulle meeldib. Albumi esimest lugu kuulates venis mu naeratus kõrvuni. See, mida kuulsin, tundus olevat liiga hea, et olla tõsi.

Massivne, aga väljapeetud bass, tumeda õllene vokaal, puhtalt lõikav kitarr ja kindlal ning raskel sammul astuv trummirütm. Millegagi pole üle pingutatud ja kõik riffid kestavad täpselt õige aja. Sound on kord kui tuult murdes traaviv ninasarvik - jõuline ja higine - ning siis jälle õhuline ja chill. Lasknud albumit ka sõpradel kuulata, tean, et kõigile vokalisti hääl peale ei lähe, aga instrumentaali on kiitnud seni kõik. Eks see ole ka arusaadav, sest lauluhääle puhul on rohkem ruumi subjektiivsusele, aga meisterlikku ja puhast pillimängu ei saa eirata mitte keegi. Antud bändi loomingu puhul pole vaja ka seda meisterlikkust otsida liigse hägu (fuzz) või moonutuse (distortion) tagant.

Album on ühtne tervik ja iga kord, kui jälle seda kuulan, saab see kuidagi liiga kiiresti otsa. Samas on lood erinevad ja arengud lugude sees niivõrd mitmekülgsed, et saab aimu ka suuremas plaanis, et milline "see muusika" olla saab. Humuluse eelnevate albumitega võrreldes tundub bänd igati enesekindlam ja rohkem "koju jõudnud". Ütleks siis nii, et seda albumit usaldaks olema teerajajaks neile, kellele heavy on seni olnud võõras.

YOUTUBE: https://www.youtube.com/watch?v=1nRO159GzEA

BANDCAMP: https://humulus.bandcamp.com/album/reverently-heading-into-nowhere

exchange

oh, what have you gone and done sent everyone running in circles around you I found you in the middle of everything bent the rules of physics to reach you and I know you see yourself in my eyes scared like the rest fearing what`s next there is no shine to thine lies no more and all that there is is there no thanks to you, but in spite the honesty of the wind will take your breath and you will die basking in the reflection of yourself all that I have to say to your consolation is that I know that when it`s my turn I will kiss the face of my destruction

Muskaadisõltlane

Ma sõin muskaati esimest korda. Doseerisin 1,5-kordse soovitatud koguse, sest olin küll lugenud, et muskaat võib paljudel inimestel tekitada peavalusid, aga arvasin, et kuna ma kunagi varem polnud olnud "esimest-korda-mingit-meelemürki-proovides-hakkab-sellest-halb"-olukorras, siis arvasin, et ma suudan kõigest üle olla, mis ta mulle teha võib. Mõtlesin siis, et see on statistika, mis mind aitab niipidi mõelda, aga tegelikult lootsin enda õnnele, kuigi sellest vinklist oli minu õnn juba otsakorral.

Umbes kaks ja pool tundi pärast tööpäeva lõppu kirjutasin ma üles midagi sellist, mille tähendusest ma järgmisel päeval enam aru ei saanud. Lausa üldse mitte, aga samas praegu mäletan end seda hetke läbi elamas, aga mitte minuna vaid kellenagi minu sees, kes polnud tegelikult päris mina, aga võib olla oli küll. Siis möödus minu jaoks täiesti määramatu aeg, kuni mul meenub järgmine arenguetapp, kus reaalsus tundus olevat kui hõõgniit.

Esmalt hakkasid lambipirnid eredamalt särama, kuulsin nende särinat. Ma kuulsin kogu kortermaja lambipirnide särisemist. Siis keerati kõik värvid tugevamaks ja tuba hakkas voolama nagu oleks see kuuma plastiliiniga maalitud. Värvid hakkasid kumama nagu vitraaž ja tundus, et maja kõigi pirnide särin oli muutunud väga kuumaks tundeks minu kuklal. Võiks öelda, et kui minu aju oleks elektrooniline seade, siis mul tekkis justkui lühis ning reaalsus, taju või ehk isegi teadvus lülitus lihtsalt välja, aga teadlikkus jäi tööle.

... to be continued

on kive ses jões
mis kulgeb mu sees
ja kalu, kes teel vastuvoolu

jah, minus on läte
kuid vee, mis langeb mu huulilt ja kätelt
kusagilt saama ta peab

tal on oma rada
mis ajab tühjust taga
ja ärevaks teeb tema tung

ta rahu servalt
lõpuks end heidab
ja ehk leiab allika kelleski teises

su peos mu munad oleks hoitud lauahõbe kuid jään pikalt öösse ja sina oled tõre

ma ei tule õigeks ajaks koju ja asemele heidab hoopis pisar põselohus

mis on minu hirmude allikas kus on mu süda miks ootan vastuseid nagu keegi vaataks ülalt

mis on minu hirmude allikas kus on mu süda miks on mu suuna viidaks pooles mastis türa

igavus

igavus on me kurat
ära võtnud nagu külm
ja elu on läbi
põimunud surmaga
liiga vara
su silmis tuhmub
mu pilgu peegeldus
ja arvad, et oled jäänud üksi
me oleme kõik
ju ühest puust vestud
ühes jões pestud
ühel ristil rippudes
me hülgasime hirmu
ja rumal laps
läbi lolli juhuse sai jumalaks
kord iga droog saab igavaks
ja igavus on me kurat

weight of the soul

songs to be played
but never to be heared
written down prayers
for the endless herd
to me it conveys
a question to contemplate
is my soul weighing down me?

is this the reign of beauty
is freedom to be seized
shall i look back on the time
and realize I believed after all?

poems on canvas
your gaze
thoughts like stars in the night
a deity I try to outrun

I ask again
is my soul weighing down on me?
is it the cause of my restraint
oh, how i fear it to be the shackle to
drag me to blaze

but how could I brake the spell
I could not replicate?
I seek to address the entity inside
behind which curve do you hide?
too long have I let you slip by
hear me, as I ask again!

Is my soul weighing down on me?

peab olema

olen täpsuslaskur
lasen täpselt õigel hetkel
olen jumala suuvooder
ja tumm
ma olen rocknroll
must räpp ja
bass ja trumm
mul on taskud narksi täis
ja tühi pilk
ma ei tunne ennast
mu enesetunne on
ülisitt

peab saama
peab välja nägema
ei
peab käega lööma
peab nutma
nagu eit
ära solvu aga
su sõnad pole eales nii valusad
kui need mis mina ütlemata jätan
aga isegi mitte tahtlikult
vaid sest, et olen käpard

olen täpsuslaskur
ja lastes augustikuu musta taevast
saan pihta põhjanaelale
ja nagu vannilt oleks punn eest tiritud
jään tühjalt jalgele
linnud situvad mu astraalajju
mu silmad kattuvad samblaga
aga ikka ma ei sure
ma olen sinilinnu puur ilma laeta
luule, mida sa kirjutada ei suuda
täitmata pudel
joodiku painaja
sõltlase küündimatus
uskuja kõhklus
olen näinud kõigist kihtidest läbi
ja nende taga näinud mitte ühtegi põhjust

peab olema
peab
olema

again, I

i feel like i am descending into quiet madness
an abyss that is I
i feel like i`ve let go of the walls i was meant to climb
meant to breach and meant to leave behind
and i feel like i am trapped now

i guess
though i thought i did
it turns out that before this summer i did not know what loneliness was
and i thought i did not know myself, but i did
there was a glimmer of a hope for a chance in my mind before
for that i thought more of myself, but this is sinking in now

i am a mere mortal, no more

i have no purpose beyond the borders of my fragile skin
i am no more or less than I
experience of my inner workings is not unique
neither is it extraordinary
it is a simple truth that I realize over the last passing days that feel longer than the life I lived before
I feel like I am closing in on a massive black hole
the light seems locked in place
and i seem not to move

but i know
i know that I am already at the other side of the line between here and there
but i am not yet to recognize it as my surroundings
it must feel similar to birth
it must be the everlasting moment before my first scream for oxygen in this next world

i feel like the Universe itself imploded and collapsed into my nothingness
i feel like I should feel like when there is nothing to feel
i feel that there is just I that i am with no past or future that are concepts more empty than my belief that i had in something that i thought existed outside of the walls i thought i was meant to overcome
but now

i only know that again i am just becoming I

kui ma kuulan

oleks kui kuskil, kuhu kuulun
mu äng laseb hingata ja ma
naudin suuri värske õhu sõõme
kui ma kuulan Zeppelini
ja lasen juhthoobadest lahti
kõik põõsad põlevad mu ümber
ja mulle lendab tuhka silma
kui ma kuulan Zeppelini

kord kodu aiast üle kaedes
üle lagedate põldude, sinna,
Päikse loojumise suunda
tundsin kuidas Maa mu jalge all hingab
ma tundsin end nii paratamatult eksisteerivana,
et mul hakkas endast kahju
ma tunnen, et mul on algus ja lõpp
kui ma kuulan Zeppelini