Ma sõin muskaati esimest korda. Doseerisin 1,5-kordse soovitatud koguse, sest olin küll lugenud, et muskaat võib paljudel inimestel tekitada peavalusid, aga arvasin, et kuna ma kunagi varem polnud olnud "esimest-korda-mingit-meelemürki-proovides-hakkab-sellest-halb"-olukorras, siis arvasin, et ma suudan kõigest üle olla, mis ta mulle teha võib. Mõtlesin siis, et see on statistika, mis mind aitab niipidi mõelda, aga tegelikult lootsin enda õnnele, kuigi sellest vinklist oli minu õnn juba otsakorral.
Umbes kaks ja pool tundi pärast tööpäeva lõppu kirjutasin ma üles midagi sellist, mille tähendusest ma järgmisel päeval enam aru ei saanud. Lausa üldse mitte, aga samas praegu mäletan end seda hetke läbi elamas, aga mitte minuna vaid kellenagi minu sees, kes polnud tegelikult päris mina, aga võib olla oli küll. Siis möödus minu jaoks täiesti määramatu aeg, kuni mul meenub järgmine arenguetapp, kus reaalsus tundus olevat kui hõõgniit.
Esmalt hakkasid lambipirnid eredamalt särama, kuulsin nende särinat. Ma kuulsin kogu kortermaja lambipirnide särisemist. Siis keerati kõik värvid tugevamaks ja tuba hakkas voolama nagu oleks see kuuma plastiliiniga maalitud. Värvid hakkasid kumama nagu vitraaž ja tundus, et maja kõigi pirnide särin oli muutunud väga kuumaks tundeks minu kuklal. Võiks öelda, et kui minu aju oleks elektrooniline seade, siis mul tekkis justkui lühis ning reaalsus, taju või ehk isegi teadvus lülitus lihtsalt välja, aga teadlikkus jäi tööle.
... to be continued
No comments:
Post a Comment