Kurat, liiga aus? ESIMENE

Kurat, aga kuskilt kunagi tuleb ju alustada.

Nüüd juba pisut rohkem kui viis aastat tagasi - 2013. a kevadel - tõmbasin ma kellelegi sõnagi ütlemata Eestist minema. Ma kaalusin ka palju drastilisemat lahendust, enesetappu, aga miski hoidis mind seda tegemast. Ma planeerisin aga ette enda kadumise, ei lasknud kellelgi sellest aimu saada. Kogusin kokku varustuse: seljakoti, tillukese telgi, toidu ja kõik muu, mis matkal/reisil vaja võib minna, aga liiga raske kaasas tassida poleks ning ühel konkreetsel hommikul tõusin ma enese jaoks ebaharilikult vara, panin riidesse, tarisin seljakoti selga ja läksin. Miks?

Sellepärast, et samal päeval lõhkes illusioonimull, mida ma juba aastaid manageerinud olin. Millal algasid suuremad ja kaalukamad valed, ma täpselt ei mäletagi, aga enda oskust tõega mängida ja tõelist ennast peita olin ma saanud õppida ja arendada juba väikesest peale. Seda oli vaja, sest kasvasin üles kodus, kus mitte hakkama saamine ja selle tunnistamine ei toonud sulle mitte tuge ja abi vaid sõimu, alandust, karistusi ja ähvardusi. Kergem oli luisata, vassida, mitte rääkida - ja ma sain selles aastatega üliosavaks. Alguse sai kõik kindlasti täiesti süütutest tõe varjamistest ja väänamistest juba lapsena. Seda selleks, et niigi kestvalt pinevat kodust õhkkonda mitte häirida. Selleks, et vähemalt ei oleks järjekordse pasatormi põhjuseks mina.

Õhkkond, mis kodus valitses mõjus mu vaimsele tervisele laastavalt. Mina muidugi teesklesin tugev olemist. Ja kõik jäid uskuma. Üks breakdown mul siiski keskkooli ajal oli. Kas reageering sellele oli toetav, muretsev, abistav? Vastupidi! Esmalt ikka sõimati, siis saadeti psühholoogi jutule... ja see oligi kõik. Pärast kahte korda ma ütlesin, et ma selle psühholoogi juurde enam ei lähe, sest see inimene oli mu ema tuttav ning ilmselgelt perele liiga lähedal ning polnud absoluutselt erapooletu. Samuti olen ma kindel, et ta poleks olnud ka konfidentsiaalne ja ma ei saanud talle rääkida enda emast. See oleks toonud teismelisele minule kaela suuri jamasid, aga mingit abi poleks ma saanud. Ja pärast neid kaht korda ei saanud ma võimalust ka mõne teise psühholoogi juurde minna. MITTE KEEGI ei küsinud enam nädal hiljem, et kuidas mul läheb. Ma pakkisin end kokku, muutusin julmemaks ja kalgimaks. Enam ei tundnud ma ennast üldse süüdi üheski vales. Arvan, et pärast seda suutsin ÜKSKÕIK kellele ilma väiksemagi värinata ja süümekata silma vaadata ja täielikku valet rääkida. Ma olin korra appi karjunud ja mitte kedagi ei huvitanud. Nüüd ei huvitanud enam mind ka, aga tagantjärele saan aru, et haiget tegin lõpuks ikka ainult endale.

Ja selle kogemuse tõttu ei üllatanud mind ka see, kuidas reageeriti minu kadumisele aastal 2013. Kui kadusin, oli muidugi paanikat. Kui nädalapäevad hiljem välja ilmusin, oli ikka neid, kes näitasid välja, et hoolisid - ütlesid, et kuule, ma ei teadnud/ei näinud, aga nüüd küll räägime... möödunud on viis aastat, aga keegi pole siiani rääkinud. Emaga oli ÜKS vestlus vahetult koju jõudmise järel, köögilaua taga. Ja tema esimene küsimus mulle oli: "Kas ma olen tõesti sinu arvates sellist kohtlemist väärt?"

Kas. Ma. Arvasin. Et. TEMA. On. Sellist. Kohtlemist. Väärt?

Ma olin end elanud täielikku ummikusse, sest ma olin katki. Väga katki. Ja katki olin ma olnud nii kaua, kui mäletan. Minu enda vanemad olid need, kes mind katki tegid - ja parandada ei püüdnudki. Ma olin elanud nõiaringis ja mõtete labürindis - valetades, et minuga on kõik hästi. Isegi inimene, kellega ma VIIS AASTAT koos elasin, ei näinud seda. Vähemalt ei teinud sellest kunagi juttu. Ju ma olingi nii fucking osav varjamises ja valetamises. Viimased kaks aastat enne kadumise päeva ma isegi ei üritanud enam reaalset elu elada. Ma jõin ohjeldamatult. Ma ei käitunud sitasti - ma olin sitt! Ja kui saabus päev, mil enam valetada ei saanud, kaalusin ma enesetappu. Midagi, millele olin korduvalt ka varasematel aastatel mõtelnud, aga kunagi ma selleni ÕNNEKS ei jõudnud. Nüüd olin ma aga nurka surutud. Ma ei plaaninud naasta. Ma ei näinud seda võimalust. Ma lihtsalt valisin enda ära tapmise asemel selle, et ma jätan selle pasa kõik maha. Et ma "tapan" end hoopis sedasi, et ma ütlen lahti kõigest... ja lähen vastu täielikule tundmatusele. Sest see hirmutas mind vähem.

Ma "tapsin" ennast ära ja ta küsib, et kas ma arvasin, et tema on sellist kohtlemist väärt? Aga seda, et kuidas see kõik selleni jõudis? Miks ma nii tegin? Kuidas ta mind aidata saaks?

Ei.

Hea, et ma end jälle ise püsti tõstsin ja edasi lükkasin.
Kui ma oleks jäänud lootma ükskõik kellele teisele, ei oleks ma tollest august välja tulnud.