Aga milline mu isa oli?
Jah, oli. Ta suri 2016 alguses, mõned kuud pärast seda, kui ma olin enda peas jõudnud mõtteni, et ma pean temaga kokku saama ja rääkima. Ma olin ühel hetkel ise temaga suhtlemise täielikult lõpetanud. See juhtus üks aasta jõulude paiku, kui ta mulle purjus peaga helistas ja hakkas jaurama. Hakkas jaurama midagi ema kohta, midagi minu kohta. Juttu, mis oligi purjus inimese jauramine, mida ta oli ajanud iga kord, kui ta mulle helistas. Korra aastas. Ja siis ma lihtsalt ütlesingi, et ma ei taha seda enam kuulata ja lõpetasin kõne. Rohkem ta mulle ei helistanud. Välja arvatud üks kord... Ma arvasin, et tegin õigesti. Lõikasin enda elust vähemalt ühe osa välja, mil polnud mulle pakkuda mitte midagi head. Ju oli seda mul ka tol hetkel vaja. Ma ei mõtelnud sellele, et aeg võib otsa saada.
Ma ei mäleta palju sellest ajast, enne seda, kui ta ära läks. Enne ära minekut oli tema ja ema vahelised suhted nii sapised, pingelised ja tülgastavad, et see mõjutas kogu kodust õhkkonda. Ja meie ei saanud ka enam omavahel hästi läbi. Ju see tegi talle haiget ja mõjutas teda ka ära minemise poolt otsustama. Ma ei saanud ise siis hästi arugi, kui edukalt ema minuga manipuleeris. Ta lõi konkreetse pildi, et isa on halb inimene, mõttetu joodik, saamatu isa, sitt mees. Ja minul on kindlasti targem hoida ema poole, sest tema on see, kes on võimeline mind ÕIGESTI kasvatama. Perest väljastpoolt ei tulnud mulle kuskilt ka teistsuguseid signaale. Ma ei tea, kas ema oli ka sellele kaasa aidanud... aga nii oli, et perest jäi üsna ühekülgne pilt ka teistele. Isa oli "lihtlabane" veoautojuht. Aga ema oli ikkagi vallavalitsuses väga "auväärsel" kohal. Ja see kõik... ütleme nii, et ma ei suuda seda päris hästi sõnadesse pannagi, kurbus ja viha tõusevad südamepõhjast ja varjutavad mu selget mõtlemist. Aga pärast pikki aastaid saan lõpuks aru enda isast ega süüdista enam teda. Kahjuks tema jaoks liiga hilja. Vähemalt on minu rinnus vahetunud üks vihakivi hoopis kahetsuse vastu.
Aga varasemalt meil oli ikkagi lõbus. Ma sain väiksena enda isaga vabalt suhelda, kartmata seda, kuidas ta reageerib, kui ma väljendan midagi, mis talle ei meeldi. Me tegime omavahel nalja. Me käisime koos ujumas ja kalal. Ta õpetas mind nii traktori kui autoga sõitma juba väga varakult. Me tegime koos tööd ka, aga see oli ka fun. Eriti meeldis mulle koos isaga metsas küttepuid langetamas ja koju vedamas käia. Jah, ma olin veel vara-varateismeline, kui ma oskasin juba käsitseda traktoreid, autosid, mootorsaage... muud käsitööriistad olid juba lapsemäng ;) Enda emaga ei mäleta ma ÜHTEGI hetke, mis oleks olnud siiralt toredasti koos veedetud. Mitte mingit fun-i (isegi mitte sünnipäevade või pühade ajal). Ainult tööd saime koos teha ja seda ka rangelt tema taktikepi järgi, pidevas pinges, et midagi valesti ei teeks ega ütleks.
Mu isa oli hingelt hea inimene, aga oli palju, mis teda vaevas. Ja ta ei suutnud olla parem ei mulle ega endale. Pärast tema matuseid lõpuks OMETI lõppes ka see, et teda igast küljest rünnati. Sest surnutest ei räägita halba.* Loomulikult iga kord, kui ema tema kohta sõna võttis, tuli sealt ainult negatiivset rant-i. Lisaks veel ta enda vennad, minu onud, ja nende naised/lapsed. (selle eest mingu nad kõik, raisk...). Ma siis küsisin, et mida per**t!? Kas teil MITTE KELLELGI ei olegi mitte midagi head või vähemalt normaalset tema kohta öelda? Ja ALLES SIIS, kui ta juba tuhk oli, öeldi moka otsast, et "ega ta siis üdini halb ka ei olnud". MIDA VI**U???
* Sest surnutest ei räägita halba - see on nii fucked up lähenemine. Surnutel on POHHUI, kuidas neist räägitakse! Aga elaval inimesel ei ole. Ja kui KÕIK sinu lähedased sind ainult ründavad (ka need, kes ise paremini ei tea - su laps(ed) - on sinu vastu üles ässitatud), siis mismoodi sa saadki olla parem? Mismoodi sa saad end avada, kui sind eludest välja heidetakse? Nägin seda rõvedust nii enda isa kui onupoja puhul, et seni kui inimene elus oli, siis valati ainult pasaga üle... ja siis, kui inimene oli juba surnud, leiti endas see "armulikkus" kuidagi mainida, et tegelikult oli tema ka ikkagi (hea) inimene.
See suhtumine on sitt, vale ja idiootne lollus. Räägi surnutest, kuidas tahad... neil ei ole vahet, aga elavatel on!
No comments:
Post a Comment