Charles Tussunutsutaja

Charles. Nii teda hüüdsid kõik- tema ise, Pets...kõik hüüdsid teda niimoodi. Tema oli üks Tartu punkar. Kõik tema punkarist tuttavad arvasid, et ta on üpris sügav tüüp. Käis ta ju pidevalt üksi Emajõe ääres jalutamas ja mõtteid mõtlemas. Vähemalt nii kõik mõtlesid. Teadmata, et tegelikult käis ta seal enda kõige paremat kanepit tõmbamas. Seda satsi, mida ta ei tahtnud kellegagi jagada. Nii talle lihtsalt meeldis. Üksinda.

Ja järjekordselt Emajõe ääres töllerdades jalutas ta mööda SAK Tartu Sõudebaasist, mille aias ta nägi üht liibukates naist. Oli näha, et naine on seal tegev. Seletas ja korraldas ja siis läks sõudma ka. Sellest Charles aga aru ei saanud, et kuidas tal see "päästerõngas" ikka ümber oli. See ei mahtunud talle pähe, et kuidas üks sportlane ei saa enda "päästerõngast" lahti....

Charles-i üks talente, mida kõik tema sõbrad imetlesid, oli tema võime teha suitsu ja süüa pähkleid samal ajal. See nägi välja nii, et ta pistis ühe pähkli juba suhu siis võttis sigaretti ja pani ka selle hambusse. Süütas. Ja nii moodi - suits vasakul suupoolel huulte vahel, pähklipakk vasakus käes ja parem käsi järjest uusi pähkleid hambusse tõstmas - näris ta pähkleid ja pahvis suitsu samal ajal. Ja suitsu tegi ta palju.

Pähkleid sõi Charles suitsetamise ajal aga sellepärast, et ta oli kusagilt kuulnud, et iga pähkli südamik sisaldab mingit ainet, mis on inimesele surmav, aga seda on seal nii vähe, et ükski inimene pole suutnud oma elu jooksul süüa nii palju pähkleid, et ta selle tõttu ära oleks surnud. Selle jaoks, et aga suitsetamisel tekkiva vähjariskiga võidelda, oli kogus täiesti piisav. Charles nimelt arvas, et need kaks nullivad üksteist. Arvas. Ja Pets ei leidnud ka põhjust, miks see ei peaks tõsi olema. 

Pähkleid sõi Charles erinevaid. Talle meeldis varieerida.

Charlesil oli tihti tunne, et ta ei saavuta mitte midagi.

Siiski suutis ta midagi, mida keegi teine ei enne teda, ega ka pärast ei ole suutnud. Tema rohelised silmad kaotasid eluhelgi just nende samade pähklite pärast. Ta suutis neid süüa liiga palju. 

Irooniline, ma tean.

Teine ründeretk.

Istun enda musta Audi A4-ja ja hakkan maja eest välja manööverdama. Pean vist Tartusse sõitma. Tagurdades puruneb piduritross ning ma põrutan ema tuttuue Nissani ninasse. Paanikahoog tuleb peale. Mõlemad autod on sodid. Ma jään hiljaks...

Ärkan. Vaatan kella. 02:59
See oli vaid uni.
Kell 03:00 on äratus.

TEINE RÜNDERETK!

Täna pole lund, seega oleme kõik rohelises. Täna pole lumekrudinat. Vaid pori lirtsub saabaste all, kui veel äärelinna kruustänaval kõnnime. Seekord koer ei haugu. On palju pimedam ja minu ees olev sõdurite kolonn justkui haihtub öhe, kui metsa vahelisele teele lookleb.

Mul pole prille peas ja surnuaia tulukesed on seekord tuhmid ja udused.

Täna olime meie see rühm, mis pidi esmasest tõkkest läbi murdma ja nii looma võimaluse teistel rühmadel edasi rünnata. Seega, rohkem actionit.
Mina, rühmaülema sidemehena, ei saanud tulistada, polnud aega. Samas, keset püssirohu vingu ja paugutamist veel kaste märjas metsas ringi joostes tuleb tõdeda, et adrenaliinilaks on märgatav.

***

Luuregrupiga kohale jõudnuna istume kadettidega üheskoos ja suitsetame. Hommikune niiske metsaõhk on nii raske, et meie tubakasuits ei haju vaid tekitab seal samas meie peade kohal paksu, valge pilve.

***

Vastik on see, et jalad püsivad kuivad kogu rännaku, aga 10 minutit lahingut ja jalad on läbimärjad.

Saapad muutuvad tagasirännakuks raskeks.

***

Täna jõuame varem pataljoni tagasi. Teine kord ikkagi, kõik sujus veidi paremini.

Ma olen ikka väsinud, füüsiliselt ja vaimselt.

Mu tallanahk on nagu vakstu, see on vist jalaväelase tunnusmärk.

***

Kärdu üritab väita, et oleks minuga kestvuskõndimises konkurentsivõimeline. Ma ei vaidle väga innukalt. Muigan. Ja lasen sel minna. Viin saapad kuivama ja lähen kuuma dushi alla.

Esimene ründeretk.

27.märts

Ärkan hommikul kell kolm. Eelmise päeva päikselise ja kuiva ilma asemel tõotab tulla midagi hoopis vastupidist. Maha on sadanud umbes 5 cm lund. Tähendab, ikka läheb selga ka valge maskeerimis ülikond ehk "pelmeeni kostüüm". Ja see lumi hakkab ka kohe sulama. Üks sõna - läbimärg.
Kiire hommikuamps, varustus selga, moon laadida. Väljumine väeosast kell 04:00.
Tänaval haugub meie peale üksik koer, kui 30 meest lumekrudisedes ja vaikides astuvad.
Metsa vahele jõudes märkan äkki paremal metsa all tulukesi. Omamoodi ilus. See on surnuaed.
Ma olen rühmaülema sidemees. See tähendab, et olen kui ühe raadiojaama jalad, pean ülemal nagu takjas sabas püsima.
Etteruttavalt võin öelda, et kui rühmaülemateks on kolm sõjakooli kadetti, kes kordamööda vastutust üle võtavad, on nende kannul püsimine üpriski kurnav. Seda vist ei saagi päriselt sõnades edasi anda.

Kssh "Kolm null siin Bravo üheksa, kuuldel" kssh.
Kssh "Kolm null kuuldel" kssh.
Kssh "alustame liikumist" kssh
Kssh "sain, kolm null alustab liikumist"

Meie rühm on turmiüksus, ehk siis põhiline ründav üksus. Ja me jääme hiljaks, eksime ära. Jookseme, jookseme....

Lõpuks kui kohale jõuame on toetavad üksused juba kurnatud, kandnud kaotusi, nende moon on otsakorral. Kuid meist on pisut kasu, mis siis, et vahepeal tulistasime ka omade suunas.

Kompanii täidab enda ülesande. Ikkagi.

Tagasi rännakul saab vesi otsa. Ja mingil hetkel tunnen äkitselt väsimust.

Minu põrutuskindel Casio g770 G-Shock käekell näitab 15:01.

Olen ärkvel olnud 12, rännakul/rünnakul 11 tundi. Kõik riided ja ka saapad on läbimärjad ja rasked.

Sammus pole enam energiat. Relv ripub rihmaga küljel.

Veel umbes tund väeossa jõudmiseni.

Siis on 12 tundi koos.

Jalaväelane on äge olla.

Ülehomme 28.märts on kordus. Jääb ootama.