Teine ründeretk.

Istun enda musta Audi A4-ja ja hakkan maja eest välja manööverdama. Pean vist Tartusse sõitma. Tagurdades puruneb piduritross ning ma põrutan ema tuttuue Nissani ninasse. Paanikahoog tuleb peale. Mõlemad autod on sodid. Ma jään hiljaks...

Ärkan. Vaatan kella. 02:59
See oli vaid uni.
Kell 03:00 on äratus.

TEINE RÜNDERETK!

Täna pole lund, seega oleme kõik rohelises. Täna pole lumekrudinat. Vaid pori lirtsub saabaste all, kui veel äärelinna kruustänaval kõnnime. Seekord koer ei haugu. On palju pimedam ja minu ees olev sõdurite kolonn justkui haihtub öhe, kui metsa vahelisele teele lookleb.

Mul pole prille peas ja surnuaia tulukesed on seekord tuhmid ja udused.

Täna olime meie see rühm, mis pidi esmasest tõkkest läbi murdma ja nii looma võimaluse teistel rühmadel edasi rünnata. Seega, rohkem actionit.
Mina, rühmaülema sidemehena, ei saanud tulistada, polnud aega. Samas, keset püssirohu vingu ja paugutamist veel kaste märjas metsas ringi joostes tuleb tõdeda, et adrenaliinilaks on märgatav.

***

Luuregrupiga kohale jõudnuna istume kadettidega üheskoos ja suitsetame. Hommikune niiske metsaõhk on nii raske, et meie tubakasuits ei haju vaid tekitab seal samas meie peade kohal paksu, valge pilve.

***

Vastik on see, et jalad püsivad kuivad kogu rännaku, aga 10 minutit lahingut ja jalad on läbimärjad.

Saapad muutuvad tagasirännakuks raskeks.

***

Täna jõuame varem pataljoni tagasi. Teine kord ikkagi, kõik sujus veidi paremini.

Ma olen ikka väsinud, füüsiliselt ja vaimselt.

Mu tallanahk on nagu vakstu, see on vist jalaväelase tunnusmärk.

***

Kärdu üritab väita, et oleks minuga kestvuskõndimises konkurentsivõimeline. Ma ei vaidle väga innukalt. Muigan. Ja lasen sel minna. Viin saapad kuivama ja lähen kuuma dushi alla.