Enne seda, kui isa kodust minema läks, oli minu ja mu venna ("vend" on tegelikult mu poolõepoeg, kes ka meie juures kasvas) elu pisut rahulikum. Ilmselt oli mu isa see kilp või luupainajapüüdja, kes meid kaht nende tormide eest hoidis. Mitte, et need meid üldse poleks mõjutanud, suurema rahe võttis lihtsalt isa enda peale. Ilmselt ei suutnud ta ühel päeval enam lihtsalt hakkama saada ja läks. Ta polnud kaugeltki ainus, kes mu ema elust päeva pealt minema oli/on kõndinud. Minu teada on seda teinud veel neli inimest: minu isa, minu poolõe isa, mu poolõde ja mu poolõepoeg. Mina olin aga mõjutatav ja SÕLTUV. Ma olin harjunud ja õppinud enda ema kartma ja seega läkski nii, et minu ja mu isa suhtlemine muutus olematuks. Mingil hetkel suutsin ma vähemalt seda väljendada, et mulle ei meeldi kahe tule vahel olla. Küsisin, et kas nad ise ka aru saavad, millisesse väärakasse olukorda nad mind panevad, kui vaid läbi minu suhtlevad. Kui seda, et sa enda lapsele tema teisest vanemast ainult SITTA räägid ja seda SITTA ka edastada käsed, suhtlemiseks saab nimetada. Ja siis jäi isa üldse vait, helistas aastas ehk korra. Ja ma põlgasin teda enda hülgamise pärast. Ja kui ma enda vaimses arengus nii kaugele jõudsin, et ka tema seisukohti näha ja hinnata... oli juba liiga hilja.
Meie igapäev ei olnud kunagi positiivne, soe, hell, armastust ja hoolivust täis. Hea tähendas seda, et oli hetkeline neutraalsus ja miski polnud hetkel väga sitasti. Hea hetk oli lihtsalt see, kus mingi KRIIS kuskil silmapiiril ei terendanud. See oli see hetk, kus kõik oli nii öelda iseenesest mõistetav. Täiesti loomulikult oli ilma ütlematagi selge, et koolis tuleb olla KÕIGE eeskujulikum ja kodus KÕIGE töökam. Mis siis, et sa oled laps või teismeline, kel on ka omad soovid. Mis siis, et sa oled INIMENE, kes ei suuda olla 24/7 ideaalne. Aga kui sa ideaalne ei olnud, tekkis probleem.
Probleem võis tekkida sellest, et sa said koolis kolme, rääkimata kahest. Võis tekkida sellest, et sul ei olnud ahjud köetud selleks ajaks, kui ema töölt koju jõudis. Mitte, et ahjudesse polnud tuld tehtud - vaid, et see tuli oli tehtud LIIGA HILJA ja ahjude kütmine polnud veel lõpetatud. Probleem võis tekkida loomulikult sellest, et ema sel päeval arvas, et sa oled liiga kaua arvuti ees istunud. Võis tekkida tegelikult igast asjast. Ja minu lähenemine oli selline, et ma PÜÜDSIN teha kõik nii nagu vaja, lihtsalt selleks, et saaks järjekordse päeva rahulikult õhtusse. See tihtipeale ei õnnestunud.
Ma olin alaealine, kui minu õlule pandi üpriski suuri töösid. Pidin näiteks rekonstrueerima vana sauna. Pidin rekonstrueerima vana lauda. Pidin majja ehitama UUE sauna (seda küll juba napilt täiesealiseks saanuna, täpselt keskkooli ja ülikooli vahel). Ja pidin neid töösid tegema üksinda, käepäraste koduste vahenditega. Ja kui miski võttis kauem aega, kui ema arvas, et peaks, oli probleem. SUUR probleem. Ma võisin olla päev otsa olla tööd rabanud, teinud pause AINULT söömiseks ja vee joomiseks. Ei lasknud end häirida peavalust, seljavalust, nina veritsusest ja ammugi mitte väsimusest ja dare I even say it - mitte viitsimisest. Aga sagedasti juhtus saabuma päevi, kui see kõik ei lugenud. Minu pingutustest ei sõltunud tegelikult mitte midagi, kui ema saabus koju lihtsalt sita tujuga.
(Vahemärkusena: et kus siis vend oli, et ma üksi pidin tegema? Vend oli 6 aastat noorem - see tähendab, et kui ma olin 12-13, siis tema oli 6-7... MINA SAIN ARU, et kuueaastane ei olegi võimeline mind sellistes asjades abistama... Ja keskkooli ja ülikooli vahelisel suvel tuli mulle appi ka mu onupoeg... )
Selle sita tuju suutsin ma ära tunda hetkega juba läbi autoklaasi, kui ema tööpäeva lõpus hoovi sõitis. Ma üldse muutusin inimeste näoilmete, kehakeele, hääletooni ja muude väikeste märkide suhtes väga tähelepanelikuks. Siiani on mul oskus olukordi hästi lugeda, see oli mu esmane kaitse. Pidev teadlikkus kõigi tujudest oli vajalik. See oli nagu miinivälja ületamine... miiniväli oli aga nii suur ja lai, et sellest üle saamine võttis kogu mu lapsepõlve- ja teismeliseaastad.
Ja kui oli probleem või sitt tuju emal, oli KÕIGIL sitt. Kõik OLI siis sitt. Meie olime laisad, lollid, hoolimatud värdjad, kes MEELEGA tema elu raskeks teevad ja kõik ära situvad. Meid vennaga tambiti madalamaks kui muru, porri. Nägu ees! Meid ähvardati kõigega, millega sai. Meile räägiti tuima rahuga kuidas nüüdsest on KÕIGEL HEAL (naer!) lõpp. Aga ainuke, mis meilt reaalselt ära võtta sai oli näiteks arvuti kasutamise õigus, toitu ta meile otsesõnu ei keelanud - aga tühja kõhtu kannatad sa ikka, kui sa enda toas hiirvaikselt värised ega julge kööki minnagi. Sõpru meilt ära võtta ei saanud. Miks? Sest meil EI OLNUD neid! Meie suhted olid ainult koolis. Ma ei kutsunud peaaegu mitte kunagi kedagi külla, ka sünnipäevadele või muudele sündmustele, sest ma kartsin, mis juhtuda võib, kui peaks mingigi probleem tekkima. Ja ise klassivennale külla minek oli väga PROBLEMAATILINE. Me vennaga vist tegime seda viimast mõlemad salaja... selleks oli väike aken koolipäeva ja tööpäeva lõppude vahel.
Venna olukord oli muidugi teistsugune... tema ei olnud tegelikult selle ema poeg... ja kui ta veel piisavalt väike oli, et mitte maailma asjadest lõpuni aru saada, sai teda hirmutada millegi täiesti sõnul seletamatult JUBEDAGA! Teda sai ähvardada sellega, et kui ta hea (loe: ideaalne) laps ei ole, siis saadetakse ta lastekodusse.
Venna olukord oli muidugi teistsugune... tema ei olnud tegelikult selle ema poeg... ja kui ta veel piisavalt väike oli, et mitte maailma asjadest lõpuni aru saada, sai teda hirmutada millegi täiesti sõnul seletamatult JUBEDAGA! Teda sai ähvardada sellega, et kui ta hea (loe: ideaalne) laps ei ole, siis saadetakse ta lastekodusse.
Meid rebiti regulaarselt vaimselt ribadeks... aga sellele ei järgnenud mitte kunagi midagi tasakaalustavat. Seda ei üritatud mitte kunagi kuidagi tasa teha. Selle koha pealt lihtsalt oldi järgmisel hommikul VAIT. Kui endal sitt tuju üle läks, siis ununes ka kõik SEE sitt, mida pritsitud sai. Ja teeseldi, et kõik on okei. Saabus uus neutraalne hetk. Ja tasapisi kasvas hirmust hoopis... -üllatus-üllatus- põlgus.
