Kurat, liiga aus? ESIMENE

Kurat, aga kuskilt kunagi tuleb ju alustada.

Nüüd juba pisut rohkem kui viis aastat tagasi - 2013. a kevadel - tõmbasin ma kellelegi sõnagi ütlemata Eestist minema. Ma kaalusin ka palju drastilisemat lahendust, enesetappu, aga miski hoidis mind seda tegemast. Ma planeerisin aga ette enda kadumise, ei lasknud kellelgi sellest aimu saada. Kogusin kokku varustuse: seljakoti, tillukese telgi, toidu ja kõik muu, mis matkal/reisil vaja võib minna, aga liiga raske kaasas tassida poleks ning ühel konkreetsel hommikul tõusin ma enese jaoks ebaharilikult vara, panin riidesse, tarisin seljakoti selga ja läksin. Miks?

Sellepärast, et samal päeval lõhkes illusioonimull, mida ma juba aastaid manageerinud olin. Millal algasid suuremad ja kaalukamad valed, ma täpselt ei mäletagi, aga enda oskust tõega mängida ja tõelist ennast peita olin ma saanud õppida ja arendada juba väikesest peale. Seda oli vaja, sest kasvasin üles kodus, kus mitte hakkama saamine ja selle tunnistamine ei toonud sulle mitte tuge ja abi vaid sõimu, alandust, karistusi ja ähvardusi. Kergem oli luisata, vassida, mitte rääkida - ja ma sain selles aastatega üliosavaks. Alguse sai kõik kindlasti täiesti süütutest tõe varjamistest ja väänamistest juba lapsena. Seda selleks, et niigi kestvalt pinevat kodust õhkkonda mitte häirida. Selleks, et vähemalt ei oleks järjekordse pasatormi põhjuseks mina.

Õhkkond, mis kodus valitses mõjus mu vaimsele tervisele laastavalt. Mina muidugi teesklesin tugev olemist. Ja kõik jäid uskuma. Üks breakdown mul siiski keskkooli ajal oli. Kas reageering sellele oli toetav, muretsev, abistav? Vastupidi! Esmalt ikka sõimati, siis saadeti psühholoogi jutule... ja see oligi kõik. Pärast kahte korda ma ütlesin, et ma selle psühholoogi juurde enam ei lähe, sest see inimene oli mu ema tuttav ning ilmselgelt perele liiga lähedal ning polnud absoluutselt erapooletu. Samuti olen ma kindel, et ta poleks olnud ka konfidentsiaalne ja ma ei saanud talle rääkida enda emast. See oleks toonud teismelisele minule kaela suuri jamasid, aga mingit abi poleks ma saanud. Ja pärast neid kaht korda ei saanud ma võimalust ka mõne teise psühholoogi juurde minna. MITTE KEEGI ei küsinud enam nädal hiljem, et kuidas mul läheb. Ma pakkisin end kokku, muutusin julmemaks ja kalgimaks. Enam ei tundnud ma ennast üldse süüdi üheski vales. Arvan, et pärast seda suutsin ÜKSKÕIK kellele ilma väiksemagi värinata ja süümekata silma vaadata ja täielikku valet rääkida. Ma olin korra appi karjunud ja mitte kedagi ei huvitanud. Nüüd ei huvitanud enam mind ka, aga tagantjärele saan aru, et haiget tegin lõpuks ikka ainult endale.

Ja selle kogemuse tõttu ei üllatanud mind ka see, kuidas reageeriti minu kadumisele aastal 2013. Kui kadusin, oli muidugi paanikat. Kui nädalapäevad hiljem välja ilmusin, oli ikka neid, kes näitasid välja, et hoolisid - ütlesid, et kuule, ma ei teadnud/ei näinud, aga nüüd küll räägime... möödunud on viis aastat, aga keegi pole siiani rääkinud. Emaga oli ÜKS vestlus vahetult koju jõudmise järel, köögilaua taga. Ja tema esimene küsimus mulle oli: "Kas ma olen tõesti sinu arvates sellist kohtlemist väärt?"

Kas. Ma. Arvasin. Et. TEMA. On. Sellist. Kohtlemist. Väärt?

Ma olin end elanud täielikku ummikusse, sest ma olin katki. Väga katki. Ja katki olin ma olnud nii kaua, kui mäletan. Minu enda vanemad olid need, kes mind katki tegid - ja parandada ei püüdnudki. Ma olin elanud nõiaringis ja mõtete labürindis - valetades, et minuga on kõik hästi. Isegi inimene, kellega ma VIIS AASTAT koos elasin, ei näinud seda. Vähemalt ei teinud sellest kunagi juttu. Ju ma olingi nii fucking osav varjamises ja valetamises. Viimased kaks aastat enne kadumise päeva ma isegi ei üritanud enam reaalset elu elada. Ma jõin ohjeldamatult. Ma ei käitunud sitasti - ma olin sitt! Ja kui saabus päev, mil enam valetada ei saanud, kaalusin ma enesetappu. Midagi, millele olin korduvalt ka varasematel aastatel mõtelnud, aga kunagi ma selleni ÕNNEKS ei jõudnud. Nüüd olin ma aga nurka surutud. Ma ei plaaninud naasta. Ma ei näinud seda võimalust. Ma lihtsalt valisin enda ära tapmise asemel selle, et ma jätan selle pasa kõik maha. Et ma "tapan" end hoopis sedasi, et ma ütlen lahti kõigest... ja lähen vastu täielikule tundmatusele. Sest see hirmutas mind vähem.

Ma "tapsin" ennast ära ja ta küsib, et kas ma arvasin, et tema on sellist kohtlemist väärt? Aga seda, et kuidas see kõik selleni jõudis? Miks ma nii tegin? Kuidas ta mind aidata saaks?

Ei.

Hea, et ma end jälle ise püsti tõstsin ja edasi lükkasin.
Kui ma oleks jäänud lootma ükskõik kellele teisele, ei oleks ma tollest august välja tulnud.

trip til we die

you know we all come from ground
but still want to fly
do you know that we all are found
he hears us cry

come on
come on
let's give him a show
let's trip til we die

you can't see your god is blind
there is no goal
dust is all that you will find
in place of soul

so come on
come on
let's give him a show
let's trip til we die

Seksismist

Selline retoorika, mis süüdistab ja demoniseerib vastassugupoolt eeldabki, et on kaks poolt. Meie ja nemad. Mehed versus naised. Ja kui juba on kaks poolt, siis sõda nende vahel ei ole keeruline alustada. On vaja vaid öelda, et näe - teine pool ründab! Ja juba sa leiad end kaevikust omasid kaitsmas. Ise tegelikult teadmata, et miks ja mille eest.

Uskudes igasuguseid väiteid ilma kontrollimata fakte ja toetudes subjektiivsetele kogemustele saabki sinust kahuriliha. Annad tuld ja kordad kuuldud valesid, võimendad subjektiivset ning kinnistad stereotüüpe - teine pool on halb ja seda üdini ning on pime enda kurjuse suhtes! Saamata tegelikult ise aru, et tegelikult ei saa olla teine pool agressiivne, sest teist poolt ei olegi. Mitte kuhugi ei ole inimkonna vahele tõmmatud joont. Me oleme seda õppetundi saanud korduvalt, aga unustanud alati peaaegu, et kohe.

Kurjus ei ole monopoliseeritud. Kui sina ütled, et mina lihtsalt ei saa aru, kui vaenulik on minu "pool", siis ma ei usu sind. Täpselt samamoodi nagu ei usu sina mind, kui ma siin, teisel pool sinu tõmmatud joont seisan, ja ütlen, et me pole vaenulikud. See pole meie paratamatu ehitus. Me oleme samasugused nagu teie. Me ei sünni kurjana.

Me ei sünni patusena, aga meie kõigi hulgas on siiski neid, kes jõuavad tegudeni, millele ei ole vabandusi. Võivad olla selgitused, aga mitte vabandusi. Meil on aga põhimõtted, et keegi ei vastuta kellegi teise tegude eest ja kõik on süütud, kuni pole tõestatud vastupidist. Meile kellelegi ei meeldi meelevaldsed üldistused, ühe vitsaga löömine ega sisutud süüdistused.

Tasakaal on maailmas paratamatu. Lõpuks. Aga seda kõikuma lüüa on äärmiselt lihtne - on vaja vaid öelda, et näe - teine pool ründab, aga teist poolt ei olegi. Oleme vaid meie kõik enda eraldi ja ühiste taakade ja põhjuste ja kogemuste ja mõtete ja selgituste ja võitluste ja kujunenud olemuste ja paratamatute mõjutuste ja lihtsalt iseendiga.

Me ei tohi ära unustada, et me kõik oleme inimesed, kes üritavad esmalt endaga hakkama saada. Ja vahel võibki maailm nii ebaõiglane ja olemine ning eriti edasi minemine nii raske olla, et tundub, et kogu maailm on sinu vastu. Kui mitte terve maailm, siis pool vähemalt. Aga ma juba ütlesin, et pooli ei ole.

tõuse kõrgemale olukorra
pragmaatilisusest
tõsta periskoop
ja nägu maskist

võta sõõm puhast õhku
tagane taarudes
nii on lood
meie kandis

sul on pea
ja selles aju
seal oled sina
nagu puul on kahjur

sul olen mina
ootan
ja kõik on
omal kohal

come to senses hold your ground push the feeling of letting go make light of road summon your fire cut through sludge hope to transpire love your rage let it blindfold be the mountain be it all

pleasure and pain
dying in vain
calibrating brain
a world insane

heaven or hell
anyone's tell
listen for the bell
of the one who fell

turn your eyes
peer at the sky
that is inside
your hollow mind

no true wickedness
divinity divided
but through this sickness
you will be guided

kas sulle meeldib elu 
kus ühel on tiivad 
aga teisel on väikene palk 

 vendlus või veri 
meid kokku viivad 
aga ühendab patt

Ma usun Jumalasse.

To be continued... ...or not.

Ma usuksin Jumalasse.

Udu massid looklesid mäe jalamil kõrguvate kuusikute vahel kui X uniselt rõdule astus.

"Hommik," paotas ta laisalt rõdupiirdel kanepit jahvatavale tüdrukule.

Ilus ainult mõmises ja naeratas vastuseks. Ta hoidis huulte vahel filtrit, mida kavatses kasutada kanepisuitsul, mida juba osavalt sõrmede vahel ühtlaseks rullis.

Samal hetkel, kui Ilus suitsu süütas ehmatas kuskil kuusikus miski vareseid, linnud tõusid karjudes udu kohale ja lärm summutas poisi mõtted ning jälle võttis ta pakutu vastu mõtlemata.

Pärast vaikuses kimutud pikkasid kõsse lausus tüdruk enda esimesed sõnad sel hommikul.

"Tead, ma usuksin Jumalasse," alustas ta ja X üritas kogu hingest kuulata, "kui tal oleks parem PR."

Poiss muigas.

Ma uskusin Jumalasse.

Udu massid looklesid mäe jalamil kõrguvate kuusikute vahel kui X uniselt rõdule astus.

"Sina ka juba ärkvel?"

Alles nüüd, kui Ilus häält tegi, märkas X, et tüdruk rõdunurgas kükitades päeva esimest sigaretti oli lõpetamas.

"Ma nägin väga imelikku und."

Ilus kustutas sigareti, võttis pusa kõhutaskust paki ning läitis uue. Ta oli valmis kuulama, aga ei öelnud midagi. Ta lihtsalt ootas kuni X ringutades kõik jäsemed sirgu ajas ja siis rõduservale toetades udu vaatama jäi.

Hetkeks tekkinud vaikuse täitis kajaka karje, kui see kuskil vaateväljast kõrgemal tiibadega udu lõigates üle aiamaade liugles. Ja siis veel üks hõik.

"Mäletan, et ma olin kodus, siinsamas," lausus poiss ikka udu vaale kaedes, "kõik oli nagu sama, sind polnud kodus küll, aga kõik oli nii nagu päriselt, aga samas ka mitte."

"Mis teistmoodi oli?"

"Ma uskusin Jumalasse."

Tüdruk turtsatas.
Kajaka kolmas hõik pilkas poisi unenägu.

"Ma tean ise ka, et see on naljakas, sellepärast ma ütlesingi, et see oli imelik unenägu."

Albumi arvustus: Dope Smoker - Legalize It (2017)

Minu esimene arvustus lehele Morefuzz.net

Albumi arvustus: Iah - Iah (2017)

Album
Iah - Iah (2017)

Bänd: Iah
Žanr: psychedelic instrumental stoner rock
Loodud: 2016?
Kodu:  Argentiina
Liikmeid: 3 (bass, kitarr, trummid)
Varasemad albumid: tegu on debüüdiga!

Nimetan kaks bändi, mida kõik instrumentaalroki austajad peaksid kuulama: My Sleeping Karma, ja Colour Haze. Viimasel tuli 2017 aasta alguses ka uus plaat välja. Need kaks on ühed tuntumad enda alal, mõlemal on enda stiil, aga ühtseks iseloomustuseks on professionaalne kõla. My Sleeping Karma puhul on tegemist pisut leebema ja õhulisema soundiga, Coulor Haze on raskem ja karvasem. Kumbki peaks täitma ka kõige nõudlikuma kuulaja isu.

Iah enda debüüdi esimese looga täidab su toa ilusa ja voolava meloodiaga, mis tundub sind lausa kallistavat. Raske on ette kujutada, et sellise stellaarse atmosfääri suudavad luua kolm kutti kümne pillikeele ja trummikomplektiga. Kõik tundub rahulik ja ülimalt sisekaemuslik. Muusika võtab sind enda rüppe, hoiab sind kuulamas ja paneb sind unustama... See on sarnane (aga ainult olemuselt) esimese bändiga eelnimetatutest.

Kui sa oled end täielikult usaldanud lendleva meloodia rüppe, ei saa sa kohe arugi, kui tantsisklevad trummipõksud muutuvad lähenevaks kõuemürinaks ja kitarril astutakse overdrive pedaalile. Progressiivsest rokist saab doom metali sugemetega heavy stoner, aga intelligentsus ei kao kuhugi. Keerdudega riffid, progressioon üha tuumakama kulminatsiooni poole. Siin tuleb meelde teine eelnimetatud bänd.

Albumil on neli pala, mis käituvad sinuga igaüks väga viisakalt. Kordagi ei tunne sa, et midagi oleks juhtunud äkki või liialt kiirustades, aga sa võid end ootamatult avastada kogu mõnust kaasa kõikumas. Lühike EP (26 minutit) jätab igatsema rohkemat.

Jah, ma kasutasin võrdluseks vanemaid juba tuntust kogunud bände, aga Iah ei ole neist kumbki (tahan kummastki mainitud bändist kunagi ka pikemalt kirjutada). Bändil on oma nägu ja nende looming on niivõrd nüansirikas ja detailne, et avastamise rõõmu jagub ka kümnendal ja rohkemal kuulamisel.

YOUTUBE: https://www.youtube.com/watch?v=wVZuDS1C5e0

BANDCAMP: https://iahbanda.bandcamp.com/album/iah

14.06.17! Kaks boonus tracki: https://iahbanda.bandcamp.com/album/iah-2-bonus-tracks

Albumi arvustus: 1000mods - Repeated exposure to... (2016)

Album

1000mods - Repeated exposure to... (2016)

Bänd: 1000mods

Žanr: psychedelic stoner rock, heavy rock

Loodud: 2006

Kodu:  Chiliomodi, Kreeka (hetkel Ateena)

Liikmeid: 4 (bass-vokaal, kitarr x2, trummid)

Varasemad albumid (kauamängivad):

2011 Super Van Vacation

2014 Vultures

Ja nüüd kõva kütet eelmisest, kahetuhande kuueteistkümnendast aastast. Kui eelmine (ja esimene) bänd Humulus, millest kirjutasin, pakkus kogu raju keskel kuulajale ka väga rahulikke oaase, siis 1000mods sellega ei hellita. Autos seda albumit kuulata on ohtlik, sest you can not bang head ja jalg gaasipedaalil muutub kuidagi eriti raskeks.

Esimene lugu "Above179" annab kohe mõista, kui käredaks on aetud kitarrid, kui konkreetne on trumm ja kui selgelt kogu massiivsest soundist läbi kostev on vokaal. Tempot päris üles ei aeta, sellega alguses natukene õrritatakse, aga see kõik muutub järgmise looga "Loose", milles bänd loob heavy atmosfääri, kuhu sisse paigutavad seekord väga edasikandva truumibiidi ja sellele lisandub koheselt veidi veniv ja mõnus vokaal. Selles loos saab kuulda eriti tuntavalt seda soundi, mis mind seda albumit armastama paneb. Raskelt, aga teravalt astuv taust, kuhu sulandub väänlev kitarr. Kogu kompott on väga-väga mahlakas.

Ja siis. Kui teiste lugude pikkused jäävad vahemikku neli kuni kaheksa ja pool minutit, siis kolmas track "Electric Carve" on kestvusega 3:37. Rohkem pole vaja? Rohkem sa ei suuda, sest siin kallatakse bensiiniga üle (kõik...õhk...kõik) ja antakse tuld. Samas, lüürika ja vokaal on salmides coolimad, kui su isa lühkarid.

Et mitte liiga pikalt jaurata, mainin, et lood "The Son", "A.W.", "On a Stone" ja "Groundhog day" hoiavad albumi kvaliteedilippu kõrgel. Iga lugu on omanäoline, aga tüübid hoiavad kogu albumi vältel ühtlast kruuvi, milles sa kogu kehaga kaasa voolad. Seda kõike kuulamise valjususest hoolimata, see on professionaalsuse märk.

Albumi lõpetab "Into The Spell", mis paistab teiste hulgast eriliselt kõrva. Siin on mõnus raju ja väänlev sound saavutanud perfektsed proportsioonid nagu küps, parimas eas naine ja sina, kuulaja, oled lummatud. See on kõik. Pane album otsast peale mängima, aga ära unusta, et "Repeated exposure to..." … high sound levels (more than 80 decibels) might cause permanent impairment of hearing.

YOUTUBE: https://www.youtube.com/watch?v=6-VO5xT3g-8

BANDCAMP: https://1000mods.bandcamp.com/album/repeated-exposure-to